Homme, Edgar, homme...
Sissejuhatuse asemel
Väheste tegude kohta oskan ma nii täpselt öelda, millal nad tehtud on. Aga seda tegu ma tean. Tean tema sünnihetke. Nagu oleks tegu lapse, omaenese lapsega. Et tean tema sündimise täpset kuupäeva, isegi kellaaega, kaalu ja palju muud. Niivõrd tavatu on see lugu minu jaoks. Kogu see sündimise lugu. Üldse kogu see lugu.
Sündis ta Keskerakonna erakorralisel kongressil, kus paljud Savisaart needsid ja kirusid - ikka nende lintide pärast. Siis turgataski mulle, kutselt ajakirjanikule, ametilt kirjastajale, pähe mõte kirjutada kogu kupatusest üks raamat - Eesti esimene poliitiline bestseller. Oma eelmängu, kulminatsiooni ja järelmänguga, kus oleks nii mitmedki asjad lahti seletatud - miks Edgar Savisaar ikkagi toimis nii ja mitte teistmoodi.
Läksin sellest mõttest aetuna kongressi kõnepulti ja rääkisin end tühjaks. Huvitav oli näha saali reageeringut - alguses haudvaikne saal aplodeeris lõpuks üsnagi agaralt.
Kui ma pöördusin selle ideega Savisaare poole, meeldis see temalegi. Arutasime pikalt-laialt, millest kõigest peaks kirjutama. Mina pakkusin välja ka mõtte, et kogu lugu peaks olema nähtud läbi Savisaare kauaaegse abilise ja elukaaslase Vilja Laanaru silmade. See lubanuks vaadata poliitikat - meeste karmi mängu - naiseliku pilguga. Kindlasti toonuks see raamatule juurde naissoost ostjaid. Usun, et mu ärivaist ei petnud mind tookord.
Ka Savisaarele meeldis see mõte. Aga hoopis teisel põhjusel - kõiki sündmusi sai nii natuke vabamalt tõlgendada. On ju kaks ise asja, kas midagi ütleb boss või hoopis tema abiline. Abilisele andestatakse paljud viltuminekud, bossile mitte midagi.
Sama juttu mis mina, rääkisid Savisaarele tõenäoliselt teisedki tema kaaslased - soovitasid Savisaarel suurde poliitikasse tagasi pöörduda aegamisi, ajakirjanduse kaudu. Näidata ennast kõigepealt professionaalse analüütikuna, siis pikkamisi jälle juhina.
Igal juhul asusime me kolmekesi koos - Edgar Savisaar, Vilja Laanaru ja mina - tööle. Novembri keskpaigast aasta lõpuni töötasime väga usinalt. Savisaar ja Laanaru jõudsid mulle alguses rohkem toormaterjali ette sööta, kui mina kirjanduslikult seda läbi närida.
Siis tuli murrang. Mis oli selle põhjuseks, ei oska ma siiani öelda. Võib-olla mõjutas Savisaart ajakirjandus - minu kongressil esitatud mõtet tsiteeriti mitmes väljaandes ja raadios. Savisaar nõudis, et ma avalikult teataksin: mingit raamatut ei tule, olen mõttest loobunud. Sellest ma keeldusin - mulle tundus, et inimene, kes on näitelavalt valetamise pärast minema löödud, ei saa sinna naasta jälle läbi vale.
Minu tõrkumine kahandas tema tööindu tublisti. Kuni see hoopis soikus. Jäid vaid mobiiltelefonide kõned:
"Kas Edgar Savisaar?"
"Jah."
"Siin Ülo Russak, tere. Millal ma järgmise osa materjali saan."
"Homme..."
.......................
"Kas Russak?"
"Jah."
"Siin Savisaar, tere. Anna andeks, et ma üleeile ei saanud materjali ära tuua. Aga homme saad kindlasti kätte..."
Needki kõned muutusid üha harvemaks, kuni lõppesid hoopis.
Õnneks oli Vilja Laanarul siiski rohkem püsivust kui tema elukaaslasel. Kõik, mis siin kirjas, on ta läbi lugenud ja heaks kiitnud. Ka Savisaar on seda lugenud, aga mitte nii heaks kiitnud - tihtipeale vaidlesid nad omavahel nii mõnegi seiga üle. Kõik jäi aga nii, nagu Vilja on rääkinud. Kuigi ei tema ega Savisaare heakskiitu selle loo avaldamiseks pole.
Kuid töö on tehtud, ümber mõelda enam ei saa. Ega midagi ka olematuks teha. Saab veel teha üksnes parandusi. Ent sedagi mitte enam sellesse lukku. Neid võib teha veel üksnes elulukku. Aga seda juba homme, Edgar, homme...
Ülo Russak
Mina, Vilja Laanaru
Olen nüüd tagasi täpselt seal, kust mu tee kunagi algas.
Maal, metsade keskel. Eemal inimestest.
Just niisuguses paigas ma sündisin. Ainult et siit, Hundisilma talust, on too paik palju-palju lõuna pool, Lõuna-Eestis. Aga mis siis sellest, maa on maa ja mets on mets, paarsada kilomeetrit siia või sinna ei tähenda ju midagi. Pealegi on inimesed igal pool nagu inimesed ikka. See ongi ehk kõige tähtsam...
Stopp!
Lõpmatuseni küll ennast petta ei maksa. Kes teaks veel paremini kui mina, diplomeeritud psühholoog, et inimesed pole kaugeltki igal pool ühesugused. Seal, kust ma kunagi alustasin, olid nad lihtsad nagu mu tänane kodu ja sügavad nagu mets mu maja ümber.
Mu vanematekodugi oli lihtne. Tagantjärele mõeldes ehk isegi vaene. Aga siis ma ei osanud seda märgata, ei osanud vaadata, et meie riiulitel pole isegi raamatuid. Ega teistelgi lastel neid olnud, kogu paik oli lihtsalt vaene.
Võib-olla vaesus ja surutus oligi see, mis mind, lihtsat külatüdrukut, ikka edasi kannustas, mulle juba väga noorelt selgeks tegi: kõike võib siin elus saada üksnes tööga. Kas või jäätiseraha kartulivagudest ohakate kitkumise eest. Sellel jäätisel oli küll kõrvetava päikese, higi ja verevillide maitse, aga see oli ikkagi ausasti väljateenitud jäätis.
Needsamad ohakased kartulivaod õpetasid mulle selgeks teisegi elutõe - kõige eest pead sa siin elus maksma. Iga suur võit tähendab kindlasti ka millegi kaotust, iga suur rõõm peidab endas kindlasti natuke kurbust.
Nüüd on ring täis. Nagu polekski olnud vahepealseid aastaid Tartus psühholoogiat õppides, aspirantuuri, mille, tõsi küll, laulev revolutsioon ära õgis.
Ometigi andsid mulle õpinguaastad Tartus vähemalt sama palju tarkust kui kodused kartulivaod töökust. Õppisin psühholoogina jälgima inimest, mõtestama lahti tema tegusid, analüüsima tegutsemise motiive. Kui palju läks mul aastate jooksul seda vaja! Istuda nurgas, mitte kunagi sekkuda, lihtsalt jälgida ja kuulata.
Ma olen tähemärgilt lõvi ja selline tegevus sobis täpselt minu natuuriga. Ei ründa ju lõvi tähtkujus sündinu kunagi vastast esimesena, ikka luurab ja jälgib teda. Kui aga lõvi rünnatakse, kaitseb ta ennast ja oma lähedasi. Mina ennast kaitsma pole pidanud, vähemalt viimaste sündmusteni mitte, sest keegi pole mind rünnanud. Küll olen ma alati öelnud oma arvamuse toimunu kohta, teinud järeldusi.
On nüüd kellelegi mu arvamusi veel vaja? Ehk Rosinale - tema küsib ju kogu aeg, et miks me päeval hunte ei näe, aga öösel hundid meie maja ümber aina uluvad; või, emme, miks ma enam vanaema juures ei ela, kuna ma jälle sinna tagasi saan?
Mis ma kostan?
Huntide kohta on ju lihtne öelda - see on Hundisilma talu, sellepärast nad uluvadki; teise küsimuse peale tahaksin aga ulguda ise. Nii nagu ma Rosina pärast varemgi öösiti ulgunud olen, pea padjas ja tekk veel peas.
Pole ma olnud sugugi nii hea ema nagu oleksin tahtnud. Kõik need aastad ajast, mil tüdruk sai kümnekuuseks, on Rosinat kasvatanud tegelikult minu vanemad. Samas kodus, kus ma ise kasvasin. Samade põhimõtete järgi, nagu mindki kasvatati. Rosina on teadnud kogu aeg, et ema on Tallinnas ja teeb tähtsat tööd. Kui tuleb, toob kindlasti kingitusi ja mängib mitu-mitu päeva järjest ainult Rosinaga.
Võib-olla see ongi tänapäevaselt moodsate self-made-woman naiste saatus. Selleks on mind peetud, nii olen mõelnud ma ka ise enda kohta. Naine, kelle onu pole olnud maailmakuulus ooperibariton ega ema EKP Keskkomitee büroo liige. Pole olnud isegi väliseestlasest sugulasi, pakisaatjaid Rootsist. Pole olnud kuskilt mingit toetust, kõik on tulnud endal saavutada. Self-made-woman. Töö ja loobumiste hinnaga.
Minu loobumise hind on olnud kodu - mul pole olnud kunagi õiget kodu peale vanematekodu. Kuigi olen elanud mõne inimese arvates vägagi auväärsetes kohtades, näiteks valitsuse esinduslikes puhkemajades Keila-Joal. Aga need pole kunagi olnud päris omad ega saagi selleks.
Minu loobumise hind on olnud ka Rosina.
Kas pole ma liiga rängalt - koduga, lapsega - maksnud kõige selle eest, mida olen püüdnud saavutada?
Istun siin suure söögilaua ääres ja kirjutan. Oma elu lugu. "Queen", mu kolmas, aga võib-olla hoopis esimene lemmik - kui järjestada lemmikuid ajaliselt - mängib, kaminas praksuvad puud, pilluvad sädemeid. Just nagu mõned inimesed.
See on omaette kummaline. Kasvab metsas puu, vaikne ja rahulik, elab külas inimene, ka vaikne ja rahulik. Tood puu metsast tuppa, pistad kaminasse - küll kukub pragistama, annab vahest nagu kuulipildujast; inimene satub linna, satub poliitikasse - küll kukub sahmerdama. On see poliitika siis inimesele nagu puule tuli - mida heledama leegiga põled, seda rohkem su ümber ragistatakse ja kiiremini tuhaks saad.
Kas mina nüüd, kolmekümne kolme aastaselt olen siis tuhk?
Jeesus Kristus löödi risti just kolmekümne kolmeselt, Jeanne D'Arc oli selleks eaks juba 15 aastat olnud sõna otseses mõttes tuhk, Marie Curie polnud aga oma tapvaid avastusi veel tegema hakanudki.
Loomulikult ei taha ma ennast võrrelda ühegagi neist maailmakuulsatest õnnetutest. Ka ei ole ma kunagi olnud poliitik selle sõna otseses mõttes. Küll olen ma aga kogu aeg olnud suure poliitika juures, laulvast revolutsioonist kuni ajani, mil langes Edgari teine valitsus, kus Vähi täitis peaministri ülesandeid. Olen olnud poliitikas analüütiku ja nõunikuna hetkeni, mil ma ise esitasin lahkumisavalduse. Et tõesti ka lahkuda.
Aga iseenda eest ju ei põgene. Ei põgene mälestuste, tehtud tegude eest. Need tuleb lihtsalt vahel jälle üle mõelda, üle mälestada. Ehk saab siis kergem, ehk annab see ka vastuse küsimusele, mis saab edasi.
Täna ma seda veel ei tea.
Uks läheb lahti, Rosina ja Edgar... Ei, see on vaid üks mu luuludest, et Rosina ja Edgar võiksid koos tulla, väike käsi pugenud suurde pihku. Seda ei näe ma vist kunagi - Edgar lihtsalt ei ole selline.
Sisse astub Edgar üksi. Rohmakalt, nagu ikka.
Savisaar: "Meie arvame, et Riigikogusse saab märtsivalimistel sisse üks teist kahest, kas parempoolsed või Isamaa."
Kannik: "Meie analüüs ütleb, et sisse saavad mõlemad. Kui rääkida kolmest parempoolsest parteist, siis kõige ohtlikumal positsioonil on hoopis Reformierakond, kelle kandidaatide nimekiri alates 20. kohast on suhteliselt tühi."
Savisaar: "Kuigi viimase küsitluse tulemused olid nende jaoks väga head."
Kannik: "See on ikka veel seesama EMORi küsitluste viga, mis näitab partei mõne liidri populaarsust, mitte rohkem. Andres Tarand kandideerib ühes ringkonnas, mitte kõigis ringkondades korraga, nii et küsitlustulemused Mõõdukate kohta on kõige ebareaalsemad. Ma arvan, et ka Siim Kallas ja Valve Kirsipuu on olnud positiivsemad kui nende nimekirja keskmine. Ma julgen prognoosida, et nii meie kui Isamaa võidame valimistel Reformierakonda, aga võib ka juhtuda, et kõik me kolm saame vaid künnisest üle."
Savisaar: "Meie päris nii ei arva. Minu arvates läheb kindlasti edukalt Reformierakonnal ja samuti ühel teist kahest. Reformierakond on kõige rohkem suutnud endale luua uue jõu imidzhi. Nendega ei seota endisi skandaale, võib-olla ainult Kranich rikub nende mainet Lääne-Eesti Panga looga."
/.../
Kannik: "Usun, et Vähi võidab need valimised ja siis on tal kaks võimalust, kas moodustada valitsus parempoolsetega või valitsus Keskerakonnaga."
Savisaar: "Me oleme juba aru saanud, et teil on Koonderakonnaga vabaabielu, millal te selle registreerite?"
Kannik: "Ma ei ole üldse kindel, kas me selle registreerime!"
Savisaar: "Ah jäta nüüd. Sa oled natuke idealist, aga mitte kõik teie hulgast ei ole sinusarnased idealistid."
Kannik: "Meie minek valitsusse sõltub Koonderakonnast, me ei ole pärast valimisi positsioonil, kellele võidaks teha pakkumisi."
Savisaar: "Koonderakond igal juhul tahab teid valitsusse."
Kannik: "Muidu ei saa nad tõestada, et nad ei ole vasakpoolne erakond."
Savisaar: "Maarahvaerakond on lubanud Koonderakonnaga ühineda vaid siis, kui Rüütel on valimisnimekirjas number üks."
Kannik: "Rüütel võib kohati olla väga põikpäine, aga samas ei ole ta järjekindel, ka mitte oma põikpäisuses. Peale selle tundub mulle, et Koonderakonnal saab olema väga raske püsida ühtsena, kuna teatud vastuolud Koonderakonna sees on juba praegu palju tugevamad kui olid vastuolud Isamaas, kui see võimule tuli. /.../ Aga muidugi Koonderakonna inimeste elukogemus on suurem kui meil oli, seetõttu nad oskavad oma konflikte vaiksemalt ja tsiviliseeritumalt lahendada, kui oskasime meie... Mulle on tehtud aga ka vihjeid, et Vähi võidakse Koonderakonnas juba enne valimisi auti mängida. Need vihjed on tulnud Reformierakonna kaudu."
Savisaar: "Sa mõtled Sinijärve ja Tamme alternatiivi."
Kannik: "Põhiliselt Sinijärve."
Savisaar: "Kumbki ei ole võitleja. Mõlemad on harjunud, et see mis tuleb, tuleb juhusest või tuuakse kohale taldriku peal."
Kannik: "Ma ise ei usu ka sellesse versiooni, et näiteks president teeb ootamatult ettepaneku moodustada valitsus mitte Vähile, vaid Sinijärvele. Selle tulemusena võib Koonderakond lõhki minna ning Sinijärve taha tuleb Reformierakond, tuleb Isamaa, tulete teie jne. Sealt võiks ju midagi tulla."
Savisaar: "Kardan, et see on vaid teooria..."
Kannik: "Mulle endale tundub ka, et see on vaid teooria..."
Savisaar: "Minu meelest saaks sinust päris hea tsentrist."
Kannik: "Euroopa riikides on vahe parempoolsuse ja tsentri vahel väga väike. Võib-olla minust saabki tsentrist, aga teie erakonda hindan ma liiga populistlikuks. Ja ma olen veel liiga noor."
Ega minagi temast vanem ole. Vahel mulle tundub aga, et olen temast ja kõigist teistest eakaaslastest vanem vähemalt aastat kakskümmend. Niipalju on lihtsalt nende aastatega läbi elatud. Nii et olen siis nüüd vähemalt viiekümne kolme aastane. On mul õigus veel pensioni eel elule üldse eriti pretensioone esitada?
Lähen vajutan kinni selle lindinäraka.
Ma ei ole ju viiskümmend kolm, vaid kolmkümmend kolm! Elu mu sees ja mu ümber peaks lausa pulbitsema, kolmekümne kolmesel peaks olema elule õigus mitte üksnes pretensioone esitada, vaid elult lausa nõuda.
Kes elult võtab, kes elule annab... mina istun siinsamas Hundisilma talus ja mängin ikka neid vanu Edgari linte, mis ei tekitaks vist küll kelleski peale minu enda mingeid emotsioone. Ehk vaid veel ka mõnes asjaosalises.
Miks on mulle need lindid nii valusad kuulata?
Sama valus on vist Edgaril mulle vastata, miks ta siis ikkagi lindistas?
Aga ma ei hooli valust.
Miks Edgar siis ikkagi lindistas?
Olen küsinud seda küsimust talt ikka ja älle. Küsinud ka iseendalt. Kuigi ma vastust juba ammu tean.
Lindistama hakkas ta juba siis, kui ta ei olnud veel Edgar Savisaar. Vähemalt mitte see Edgar Savisaar, kelle lindistatud lausekatkete pärast on valitsus sunnitud tagasi astuma.
Esimesed lindid said tehtud ju tegelikult Rahvarinde päevilt. Ja siis puhtalt ajaloolisest huvist. Olid ju need sündmused, mis meie ümber toimusid, mille ajuks ja hingeks ta oli - kõik need miitingud, kongressid, ketid - nii suured ja võimsad, kogu maailmas nii ainulaadsed, et ta tahtis säilitada sealt midagi ehedalt ka tulevastele põlvedele. Keegi ei pannud seda siis pahaks. Veelgi enam. Soome televisioon pakkus ju lausa abi. Meist, kes me sinna Mainori peakontorisse pugenuna üritasime ajalugu pöörata, vändati videofilm. Olen nüüdki seda filmi vahetevahel vaadanud, kuulnud lindilt iseennast rääkimas väsimusest, tohutust töökoormusest, tundmatust tulevikust. Ütlemas, et ma ei tea, kas see on ebatavaline elu. See on lihtsalt minu elu. Kas oleksin pidanud mina talle siis ütlema, et seltsimees Savisaar, lindistada ei ole paslik. Ei iseenda ega ka ajaloo tarvis. Vastasel korral te ise ajalukku ei lähe. Lähete hoopis ajaloo prügikasti.
ESIMENE KOHTUMINE
Mäletan meie esimest kohtumist hästi. See oli 1986. aasta hilissügisel. Olin lõpetanud Tartu Ülikooli psühholoogiaosakonna diplomeeritud psühholoogina ja mind suunati tööle Tallinna, Toomas Sullingu juhitud südamekeskusesse nooremteaduriks.
Minu ülesanne oli uurida infarktihaigete meeste ravi psühholoogilisi aspekte. See töö pakkus mulle pinget - infarktihaiged olid ju enamasti olnud täies elujõus üliaktiivse ellu- ja töössesuhtumisega mehed, kellelt järsk saatuselöök viis kõik - nii armastasid nad vähemalt ise öelda.
Käisin kiirabihaigla palatites, vestlesin meestega, naeratasin, teinekord ehk isegi silitasin mõnda. Kõigile rääkisin aga enam-vähem ühtemoodi: elu läheb ju edasi ja ega rõõmudki elust kadunud ole, natuke tuleb vaid kannatada, kõik läinu tuleb jälle tagasi. Ehk küll mitte täpselt samamoodi, aga tagasi tuleb ikka. Eriti raske infarkti üleelanuid võrdlesin uuestisündinutega - nemad peavad ju kõike uuesti alustama.
Ravisin ja lohutasin neid mehi seal nii, nagu oskasin ja nagu mind oli õpetatud. Kas ma oskasin siis aga arvata, et tuleb aeg, mil ei ole vaja kriisist välja tuua võõraid mehi, vaid kõige lähedasemat, rääkides temalegi nagu kunagi kiirabihaigla palatites - elu läheb edasi, vanade rõõmude asemel tulevad uued, veel suuremad. Ainult et omas peres pidin uutest rõõmudest rääkima, endal nutt suus ja silmis, hinges kõige mustem masendus. Mis teha - teatud olukorras on naised vist lihtsalt tugevamad kui mehed.
Aga ega tookordki nooremteaduri ametist ja kiirabihaigla infarktihaigetest meestest mulle täielikult piisanud. Et olin ülikooli edukalt lõpetanud - keskkoolist ei maksa rääkidagi, ema hoiab siiamaani kõiki mu kiituskirju alles - siis lastele ja püsivale perele ma veel ei mõelnud. Tahtsin edasi õppida. Nii tuligi saatuslik aspirantuurisügis oma filosoofialoengutega.
Minule pidi seda tarkade teadust lugema Lembit Valt, hakkas õpetama aga hoopis Edgar Savisaar. Mis tulema peab, see tuleb nagunii; kellega sa kokku saama pead, saad nagunii; kellega sa kokku jääma pead, jääd nagunii. Ma olen vahel natukene fatalist.
Esimesel loengul uurisin Savisaart pikalt ja põhjalikult. Nii pikalt ja põhjalikult, et isegi tema seda märkas. Kuigi ma loomulikult püüdsin uudishimulikke pilke peita. Ma olin temast lihtsalt kuulnud, ei enamat. Et on keegi Edgar Savisaar, õpetab aspirantidele filosoofiat. Täielik oma ala fänn. Või nagu siis öeldi - fanaatik. Hea jutumees, tohutult lugenud. Pööraselt kangekaelne inimene, keda noored tudengineiud sugugi ükskõikseks ei jäta.
See oli kõik, mis ma tast siis teadsin, õigemini teistelt kuulnud olin. Ise piidlesin ja tegin omi järeldusi: räägib kiiresti, loobib argumente, oskab oma seisukohti veenvalt kaitsta ja põhjendada. Vaidlustes kellelegi järgi ei taha anda, ka mittepõhimõttelistes küsimustes - see näitab jonnakust ja kangekaelsust.
Olin ta psühhoanalüüsiga nii ametis, et ei pannud tähelegi, kui ta oli pakkunud aspirantidele referaaditeemaks"Inimkonna globaalne tervis". Et keegi seda teemat ei tahtnud, tuli ta minu pingi juurde ja kordas õige tasa:" Inimkonna globaalne tervis."
"Inimkonna globaalne tervis," kordas ta veel tasem, nagu kartes, et keegi ka peale minu võiks teda kuulda, selle teema ära võtta.
Inimkonna globaalne tervis oli muutunud järsku nagu meie kahe vaheliseks asjaks. "Mina võtan selle referaaditeema," ütlesin ma kõvasti. Nii kõvasti, et kõik pidid mind kuulma. Oleme vahel nüüdki ilusatel õhtutundidel klaasikese veini juues inimkonna globaalsest tervisest rääkinud. Savisaar väidab, et tegelikult sellist referaaditeemat ametlikult programmis ei olnudki. Aga nähes, pigem küll tundes, kui üksisilmi ja uurivalt ma teda piidlen, tekkinud ka temal huvi minu vastu. Teades, kes ma olen ja millisel teemal üritan kandidaadikraadi kaitsta - mälu on tal tõesti hea, lugenud korra läbi tudengite nimekirja, võis ta juba täpselt öelda, kes grupis on - pakkuski ta välja teema, mis pidanuks mulle sobima.
Kas oli see nüüd kõik täpselt nii nagu ta räägib, või natuke teistmoodi - mine võta kinni. Luisata ta vahetevahel ikka armastab. Nagu enamik mehi.
Minu jaoks pole kunagi varem ega hiljem inimkonna globaalne tervis veel sellist tähtsust omanud nagu tollel, meie esimese kohtumise õhtul. Loomulikult sai Edgar Savisaarest minu juhendaja teel inimkonna tervise juurde. Hakkasin tegema referaati.
Kevadeks oli mul referaat tehtud, kandidaadikraadi miinimumeksamgi sooritatud. Nii et ülemaailmses mastaabis oli kõik enam-vähem selge. Kus aga endiselt täielik selgusetus valitses, oli mu omaenese elu. Savisaar oli veendunud, et enam me ei kohtu - mis minul enam temast, filosoofia õppejõust. Pealegi oli ta minust ikkagi kaksteist aastat vanem - see on ju veerandsajandist peaaegu et pool. Ka ei olnud ma sel ajal enam sugugi üksi, elasin koos teletaevasse pürgiva Vahur Kersnaga, oma eakaaslasega. Lasnamäel oli meil Vahuriga oma väike kodu.
Aga ühistöö Savisaarega oli mind köitnud sedavõrd, et tahtsin ka seda suhet jätkata. Või nagu märkinuks vanad kreeklased - phileo'st sophia vastu sai tunne philosophia kandja vastu. Kuigi meie vahel siis midagi tõsisemat tegelikult ei olnud. Vahel oli ta vaid õhtuti, pärast loengut viinud mind oma autoga koju - aga selles polnud midagi erilist, ta ise elas ka Lasnamäel. Kuuldavasti oli ta sõidutanud teisigi noori õppureid - ma ei tea küll, kuhu neid.
Me rääkisime autosõitudel väga palju kogu maailma probleemidest ja muredest, eriti aga nendest, mis puudutasid eesti rahvast, tema püsimajäämist. Tundsin järjest enam, et mind ei seo selle mehega mitte füüsis, vaid vaim; meie vanusevahe ei lugenud midagi, selleks oli meil liiga palju ühist maailmanägemises. Õigemini küll meeldis mulle tema maailmanägemus, see hakkas kujunema ka minu maailmapildiks, sest tavaliselt tema rääkis, mina kuulasin. Ühel hilissuve õhtul - mäletan seda täpselt - pistis ta mulle pihku täistrükitud paberilehe ja käskis seda hästi salajas hoida. Nii, et isegi tema ei teaks, kus ma seda peidan. Vastasel korral võib meile mõlemile palju pahandust tulla. Ta ütles veel, et mina olen esimene naine Eestis, kes seda paberit näeb.
Kodus tegin käekoti lahti, võtsin paberi välja ja hakkasin lugema. Juttu oli Eesti majanduslikust iseseisvusest, oma rahast ja majanduspiirist - isemajandavast Eestist, kus pole töötuid ega vaeseid, kus on tugev ja jõukas keskklass.
Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem ma imestasin. Mis seal siis nii erilist on, et pidin seda nii salajas lugema. Kirja oli vaid lühidalt ja selgelt pandud see, millest me olime omavahel nii palju rääkinud. Kehitasin õlgu ja pistsin paberi kotti tagasi.
Ma olin kõike seda juba unustamas, kui peaaegu et sama tekst ajalehes ilmus. Alles siis mõistsin ma loetut lõpuni - kui kõik kirja pandu teoks saab, tähendab see ju Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu nimelise impeeriumi lagunemist. Alles siis oskasin ma kartma hakata.
Tõenäoliselt hakkas kartma Edgargi. Kui me jälle ühel õhtul Kadrioru vanadel kitsastel tänavatel jalutasime, ütles ta, et peab lahkuma. Nii olid nad omavahel kokku leppinud - kõik need neli meest, kes ajaleheartiklile alla kirjutasid. Nad kartsid represseerimist.
Kuhu tema läheb - seda Savisaar ei öelnud. Andis vaid ühe paberilipaka telefoninumbriga. Paberi käskis hävitada, numbri meeles pidada ja helistada, kui ta ei peakski enam välja ilmuma. Sellelt numbrilt pidi tema saatuse kohta saama informatsiooni.
Ootasin päeva, siis teise. Kolmandal päeval andsin endale sõna, et järgmisel päeval helistan; neljandal päeval lubasin seda viienda kohta ja nii saigi nädal mööda. Miks ma siis ei keeranud ketast, kui olin iga päev isegi juba toru hargilt võtnud?
Ma ei oska endale tänase päevani seletada, kas oli see naiselik uhkus või hirm. Uhkus säilitada omaenda mina, mitte ajada taga üht meest; või hoopis alalhoidlikkus - eestlasele nii tüüpiline iseloomujoon. See tähendab kartust homse päeva ees.
Õnneks lõpetas Savisaar ise võitluse uhkuse, kartuse ja telefonitoru vahel. Ühel päeval ta lihtsalt ilmus välja ja otsis mu ise üles. Sest see, mis järgnes tollele artiklile ajalehes, ületas kõik ootused - neil neljal mehel oli rahva täielik toetus. Isemajandavast Eestist või IMEst - nagu see programm rahvasuus kiiresti ristiti - haaras kinni kogu press ajakirjandus. See, millest Edgar Savisaar mulle ilusatel õhtutundidel nagu unistustest rääkinud oli, sai meie unelmast eesti rahva ühiseks unelmaks. Mina läksin aga kiirabihaiglast tööle Mainorisse. Vahetasin korraliku kliiniku korralike infarktihaigetega täieliku hullumaja ja täielike hullude vastu.
Kuigi ma olin Mainoris kirjas väga peene ametinimetuse all - teadus-tootmiskoondise Mainor psühholoog - olin tegelikult teadusdirektori sekretär-abi. See tähendab Edgar Savisaare sekretär. Niisugune oli Savisaare ja Mainori peadirektori, nüüdse suuerastaja Ülo Pärnitsa kokkulepe - Savisaar võis ühte psühholoogi kasutada oma sekretärina.
Tegelikult tähendas see kokkulepe, et ma olin Rahvarinde jooksupoiss. Või koerapoiss. Savisaar oli Rahvarinde eesotsas ja minagi ei saanud teistmoodi. Tegin absoluutselt kõike alates koosolekuprotokollide trükkimisest kuni lipukangaste õmblemiseni. Veel enam - tegin absoluutselt kõike, mida mõni Rahvarinde juhtidest - neid oli 3-4 - iganes nõudis. Mulle ei tulnud pähegi vastu ajada - nii tähtis tundus siis see liikumine ja tema juhid mulle. Nooruslihtsameelsusele vaatamata olin aru saanud - ideed ja unelmad võisid olla kuitahes ilusad ja õiged, aga kui neil pole kogu rahva tuge, siis ei jõua need kunagi ellu.
Rahvarinne tähendas mulle just rahva tuge meie ideedele. Nende ideede elluviimisel polnud minul aga enam öö ja päeva vahet. Inimesed tahtsid Savisaarega kohtuda, tahtsid teda oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, mõni isegi käega katsuda.
Savisaar võttis mind oma abina reisidele kaasa. Esinesime tavaliselt hommikul kolme loenguga Saaremaal, õhtul ootasid meid aga juba uued kohtumised Võrus. Või kihutasime Narvas Pärnusse. See oli pöörane.
Minu jaoks oli pöörane aga veel miski muu. Hakkasin nendel hullumeelsetel sõitudel Edgarile kuidagi lähenema nagu mehele. Nagu füüsilisele olendile, sest tihtipeale tuli ette olukordi, kus ma vajasin teda mitte ainult kui vaimselt, vaid ka kui lausa füüsiliselt tugevamat. Vajasin teda kui meest.
Ma ei olnud kunagi varem tundnud sellist tõmmet tema poole. Aga nüüd see korraga oli. Vaimsusest oli saanud füüsis. Ma ei teadnud, mida teha. Kodus ootas mind Vahur, kellega meil oli haruldaselt hea klapp igas mõttes. Nii seltskonnas kui ka pärast seltskonda. Vahur oli mu koolivend, olime temaga juba Antsla Keskkoolist peale koos. Alguses nagu klassiõde-klassivend, siis nagu mees ja naine - meil oli teineteisega hea.
Nüüd tuli aga Edgar. Oma ideede ja mõtetega. Ja rahva metsiku poolehoiuga. Oma vanusevahega. Mul polnud siis tegelikult olnud ju õieti ühtegi meest peale Vahuri.
Ma ei oska siiamaani täpselt öelda, mis see oli - kas Edgari populaarsus, aimatav suur tulevik, noore naise uudishimu vanema mehe vastu või hoopis see, et meie suhe Vahuriga hakkas ammenduma, ta ei suutnud mulle vaimselt enam midagi uut pakkuda, tundsin, et Edgari kõrval võin märksa kiiremini ja enam areneda -, aga ühel ööl võttis vaim ka minu füüsise ja vallutas selle täielikult. See vallutus jäigi kestma - kestab kuni siiamaani. Vahurile jätsin aga kirja:
Anna andeks, kallis, ma ei saa rohkem sedaviisi, nii kahepaikset elu ma lihtsalt enam elada ei suuda. Ma olen sunnitud valima. Seepärast ära pahanda, et võtan oma asjad ja lähen. Armastan sind ikka veel. Vilja.
Ma ei tea, kas Vahurile tuli see kiri täieliku üllatusena. Siiski usun, et mitte. Ta pidanuks rumal olema, kui naine ööde kaupa kodus ei viibi, tema aga ikka usub, et kõik on endiselt OK.
Ometigi tuli see kiri talle ootamatult, oli väga raskeks löögiks. Ta on ise meie hilisematel täiesti rahulikel kohtumistel seda tunnistanud. Ta põdes veel pikka aega.
Arvan siiski, et kannatasin veel kauem kui Vahur. Oli ikkagi purunenud mu esimene armastus. Nutsin kaks kuud järgemööda. Tundsin, et olin vahetanud turvalise tuleviku - teletähe abikaasa tulevik on kahtlemata suhteliselt turvaline igas mõttes - tundmatu tuleviku vastu.
Tiit Vähi: "Ma arvasin nii, et kui Tiit Vähi on peaminister ja
Siim Kallas on krooni isana välisminister, kes kõnnib mööda
Euroopat ringi ja ütleb, et meie valitsus ei ole vasakpoolne, vaid on parempoolne,
siis seda kõike oleks ilusti aktsepteeritud.
Me ei saa ikka päris üksinda selles geograafilises kohas elada, meil peab olema toetus. Laari päästis lääneriikide massiline toetus, muidu ta oleks ammu lahkumisavalduse andnud. Lääneriikide toetus, õpetamine, konsulteerimine oli talle väga hea, ma ei ütle selle kohta midagi.
Kui meid hakatakse hurjutama seest- ja väljastpoolt, siis on see üks sõnnikuvedu, mis võib varsti kraavi kiskuda.sellega, et Läänes me oleksime sattunud löögi alla., kuna on inimesi, kes temaga mingil juhul ei taha teha koostööd.öit ja juurde tulnud viis inimest. Teie liit on alates Laarist, kellega minu arvates sul on olnud probleeme, jätkates reformistidega. Ma ei usu, et sa Betlemiga oled väga heas läbisaamises. Siis kolmandana teie ja neljandana Mõõdukad. See tähendab, et teie kompott on päris tore.ösel juhul ei tule kaasa, homseks on spiikri kandidaadi koht vaba. Arnold Rüütel on meie poolt asespiikriks.
Valitsuse peaks sel juhul tegema sellise, kus oleksid lihtsalt head inimesed, aga ei tohiks olla kummagi erakonna parteisõdureid. Valitsuse kompott peaks olema selline, mis ei oleks halvem kui kellelgi teisel. Partei sõdurid me peaksime jätma parlamenti tegema parlamendipoliitikat. Nii teie kui meie partei sõdurid."
Tallinna linnakohus keelas Eesti Päevalehel avaldada Edgar Savisaare ja
Vilja Laanaru mälestusi sisaldavat käsikirja või selle osi.
Seepärast katkestame 1. aprillil alanud järjejutu ja jätkame
Ülo Russaku mälestustega sellest, mida Vilja Laanaru ja Edgar Savisaar
talle rääkisid.
Kohtumäärus käib ühe konkreetse käsikirja kohta. Järgneva teksti aluseks on peamiselt Ülo Russaku meenutused, mida on kontrollitud ja täpsustatud toimetuse valduses olevate lindistuste abil. Avaldame Russaku mälestusi, kuni kohus keelab tal rääkimise.
Ülo Russak, palun meenutage, mida rääkisid Vilja Laanaru ja Edgar Savisaar peaminister Tiit Vähi kohta?
Ülo Russak: Rääkis peamiselt Laanaru, Savisaar täiendas teda. Kokkuvõtlikult oli Laanaru jutt niisugune:
"Savisaare valitsus sunniti 1992. aasta alguses tagasi astuma. Mitmedki neist, kes olid varjanud võid, takistanud jahuautode sõitu leivakombinaatidesse, lõid kiiresti oma erakonna - Koonderakonna ja asusid ise Tiit Vähi eestvedamisel valitsema. Enamikus olid need direktorid või teised kõrged ametimehed.
Ma olen loomulikult kaugel mõttest, et eranditult kõik, kes selle erakonna lipu alla läksid, olnuksid sulid või riigivaraga sahkerdajad. Aga et ma nägin selle erakonna sündi liiga lähedalt, siis ei taha ma lausa vastupidist väita. Võrdlesin sellel perioodil palju Vähit ja Savisaart. Nad on enam-vähem eakaaslased, ka välimuses on palju sarnast - mõlemad kalduvad tüsedusele. Lihvituselt ja libeduselt on Vähi kahtlemata tunduvalt rohkem inimeste meele järgi kui Savisaar, kes ei pane asjade välisele küljele kuigi suurt rõhku. Savisaar ei armasta sugugi avalikke koosviibimisi. Ta lahkub neilt nii ruttu kui võimalik ja alibi on tal alati usutav - suur töökoormus. Mulle on ta aga tunnistanud: tal ei ole vaja teenida tuntust ajalehtede seltskonnakroonikas koos noorte daamide ja shampusepokaaliga poseerides.
Kui saaks võrrelda mõlema mehe intellekti, näiteks sundida neid surmaähvardusel tegema IQ-testi, siis olen veendunud, et ükskõik, kas Vähit ähvardataks poomise, mürgitamise, tükkideksraiumise või elektritooliga, üle saja punkti ta testist ei koguks. Savisaarele piisaks vihjest, et kuule Edgar, me vääname su väikest sõrme, kui sa... ja sada viiskümmend punkti lööks ta kindlasti välja.
Ometigi on Vähi Savisaare alati üle mänginud. Miks?
Meie oleme Hundisilmal, Tiit Vähi juhib valitsust ja elab Tallinna vanalinnas oma majas, mille ta kollaste kaartide eest erastas. Loomulikult näitab see mehe majanduslikku haaret. Transpordiministrina korter kohe Roosikrantsi tänavasse, linnavolikogu esimehena juba oma maja. Seda pole suutnud vist ükski Eesti minister ei NSVL ega vabariigi päevilt.
Kas meie jääme siia Hundisilmale igaveseks või läheme juba homme... Kuhu meil minna on?
Poliitikasse naasta pole lihtne. Kuigi Edgaril ei ole ju teist ametit peale poliitiku oma - ta ei oska lihtsalt muud teha. Vaevalt teda enam rahuldaks olla kuskil jälle õppejõud. Kui oled juba ukse korra kinni virutanud, on sealt taas sissepugemine õige raske. See nõuab tohutut eneseületamist. Just psühholoogilist, omaenese "mina" täielikku mahasalgamist.
Mõnel teisel poliitikul oleks see tunduvalt lihtsam kui Edgaril. Kasvõi selsamal Vähilgi. Ta on ju hariduselt ja loomult tehnokraat, lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi transpordiinsenerina. Oma olemuselt ja hariduselt sobis ta Indrek Toome valitsusse, kus nad Edgariga esimest korda koos olid, palju paremini kui Edgar. Sest see oli ju veel "NSV" aegu. Ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi valitsuse moodustasid siis tavaliselt tehnokraadid TPIst, keda täiendas mõni üksik humanitaar ülikoolist või agronoom EPAst.
Kui Savisaar sai 1990. aastal peaministriks, said Toompeal esmakordselt ülekaalu ülikooli kasvandikud. Laari puhul läks see protsess juba teise äärmusse - nagu enamik asju, mis Laar ette võttis.
Psühholoogina ei taha ma loomulikult üle tähtsustada, mis koolist valitsusjuht või valitsuse liikmed on, aga oma tähendus on sel ikkagi. Minu arvates on tehnokraadi maailmapilt natuke lihtsam kui humanitaaril, ta ei analüüsi enamasti kõiki nähtusi nii sügavalt.
Vähi ongi minu arvates tüüpiline tehnokraat. Tõenäoliselt parim omataoliste hulgast, kuid ta võib siiski otsustada täna nii ja homme kohe naa, tundmata erilisi süümepiinu oma otsuste muutmise pärast. Ta ei ole kõiki protsesse lihtsalt sügavalt tunnetanud, see tähendab, pole ka südamesse võtnud. Elada ja riiki juhtida on sedamoodi kindlasti lihtsam kui Savisaarel, kes ikka ja jälle püüdis kõike lahti mõtestada, arutada alati kõiki variante ja lisaks vähemalt kolme tagavaravarianti.
Ma ei olegi ausalt öeldes täpselt aru saanud, kas Savisaarel on see mitme variandi otsimine kasvatusest, haridusest või hoopis iseloomust. Savisaar on tähemärkide järgi tiigri aasta kaksik. Kaksikutes on alati korraga kaks poolust, hea ja kuri koos. Tal peab juba horoskoobi järgi olema mitte ainult mitu naistuttavat, vaid ka kohti, kuhu vajadusel varjuda, peab olema mitu.
Aastatega olen õppinud juba ta näolt lugema, milline ta tuju on, mida ta plaanib. Kui kurjuse pool on saanud heast võitu, siis võib ta kabinetist välja tormata ja süüdistada ükskõik keda kõigis maailma hädades. Need hädad võivad alata kõige pisematest asjadest - näiteks sellest, et mu sukasilm on juhtunud üles jooksma või pastakas on saanud tühjaks. Aga kui juhtub midagi tõsist, siis ei satu tõeline kaksik kunagi paanikasse, vaid tunneb end nagu kala vees, korraldab ja tegutseb.
Kurjuse pool ei ole tõelises kaksikus kunagi pikalt võimul, see möödub sama kiiresti kui kevadine äikesevihm. Kunagi ei pea ta viha pikalt, ei kanna kellegi vastu rusikat taskus - see pole kaksiku loomus. Mis ehk kõige tähtsam - kogu oma keerulise ja raske iseloomu juures ei reeda kaksikud kunagi oma sõpru.
Kas Vähi reetis Savisaare? Siis, kui ta veel mõni nädal enne Savisaare tagasiastumist transpordiministrina kinnitas, et tema küll peaministriks ei hakka, aga varsti ennast peaministriks kinnitada lasi?
Üheselt ma sellele küsimusele vastata ei oska. Enne tuleks selgeks mõtelda, mis on poliitikas üldse reetmine, mis tähendab poliitiku ausus. Kas tohib teener oma isandale, see tähendab poliitik rahvale valetada kõige pisemateski asjades. Kui tõtt ei luba rääkida näiteks mingi täiesti konfidentsiaalne leping? Siis - ja see on vist enamike poliitikute puhul nii -, unustatakse valijad, unustatakse kõik muu ja jäädakse truuks leppele. Aga kui ei peeta kinni ka kokkuleppest partneriga, siis - ja selles olen ma üsna kindel - hakkab petetud poliitik ka ise varsti valetama.
Valetamine on Eesti poliitikas nagu vampiirlus. Keda on korra petetud, sellest oleks valevampiir justkui koos verega ka aususe välja imenud ja siis ihkab petta saanu juba ise teiste verd ja ausust - hakkab valetama.
Pärast seda, kui Vähi sai valitsusjuhiks ja Savisaar läks opositsiooni, halvenesid nende suhted tunduvalt. Savisaart ei häirinud tookord tõenäoliselt niivõrd see, et Vähi sai tema koha, vaid just see, et peaminister hakkas koogutama nüüd endise valitsuse kõige kurjematele vaenlastele. Vähi kõned parlamendi ees olid tookord täis komplimente Eesti Komiteele, Kaitseliidule ja Isamaa parlamendifraktsioonile.
Loomulikult ei saanud see nii igavesti kesta - selleks olid rahvusradikaalide ja reaalpoliitikute põhimõtted ikkagi liiga erinevad. Vähi silmad avas täielikult niinimetatud kuperjanovlaste marss Tallinna peale 1992. aasta suvel. Sellest võimuhaaramise katsest on meil vähe räägitud, asja on püütud kõigi tasandeil varjata. Marssijate eesmärk oli ühemõtteline, kõige lihtsamalt oli selle sõnastanud üks nende juhtidest, kas Jaak Mosin või Juhan Algus. Tallinna jõudes taheti minna kohe Toompeale ja panna Vähile püstol lauale, et see ennast lihtsalt maha laseks. Parlamenti pidi peale Vähi matuseid juhtima Tunne Kelam ja valitsust Kaido Kama. See seletab ka, miks Kaido Kama siseministrina jäägrikriisi lahendamisest kuuldagi ei tahtnud.
Õnneks siiski maksumaksjate raha suurte riiklike matuste korraldamiseks raisata ei tulnud - kuperjanovlased peatati enne, kui nad Tartu maakonnast välja jõudsid. Vähi sai sellest relvastatud riigipöördekatsest loomulikult teada ning sülitas tükk aega tuld ja tõrva. Aga Kama ja Laariga, kes Isamaa parlamendifraktsioonis siis suurt rolli mängisid, tülli pöörata ta ei tahtnud.
Sellel perioodil hakkas end üksikuna tundev peaminister Vähi taas aktiivselt suhtlema opositsionäär Savisaarega, sest ka tema kannatustekarikas polnud veel kaugeltki tühjaks joodud. Isamaalased oskasid selle ikka ja jälle uuesti täita. Vähile lubati säilitada peaministri koht, kui ta 1992. asta parlamendivalimistel Koonderakonna nimekirjas ei kandideeri. Kompetentse ja tasakaaluka valitsusjuhina rahva suure poolehoiu võitnud mees ei kandideerinud tõepoolest. Mida aga ei tulnud, oli peaministri koht, sest keegi ei osanud siis arvata, et platsi puhtaks lüüa lubavad isamaalased valimised nii kindlalt võidavad.
Pärast Hallaste ja Laar muidugi õiendasid, et nemad nägid Vähis kindlat peaministrikandidaati juhul, kui hääled jagunevad erinevate erakondade vahel enam-vähem võrdselt ja kõik toetavad Vähit kui kompromisskandidaati. Pakutud transpordiministri koht Laari valitsuses ajas Vähi hullemini marru kui kuperjanovlaste ähvardus püstol lauale panna. Sel päeval, kui president tegi Laarile ettepaneku moodustada valitsus, sõitis Vähi peaministri musta Mercedesega Toompeale, viskas autoukse tagantkätt kinni ja kõndis jala all-linna tagasi. Ta lähimad kaaslased ütlesid pärast, et sel päeval Vähis midagi murdus. Tedagi oli hammustanud valede-vampiir, nii et ta otsis hammustamiseks ise järgmist ohvrit."
(Loe Kalle Muuli pühapäevast kommentaari järjejutu uue avaldamiskeelu kohta)
(Loe Andrei Hvostovi eilset kommentaari Vilja Laanaru loo avaldamise kohta)
Ülo Russak, Vilja Laanaru rääkis Teile valede-vampiirist, mis pureb Eesti poliitikuid - keda kord on hammustatud, see hakkab ise teisi hammustama. Kas tal ei tekkinud seda juttu rääkides kordagi kahtlust, et tedagi on hammustanud seesama valede-vampiir?
Ülo Russak: Ilmselt tekkis. Ta esitas sellesama küsimuse ise ja arutles nii:
"Küllap on vist minu kohta ka sedaviisi mõeldud ja küllap mõne teise naise asemel mõtleksin ma Vilja Laanaru kohta sedasama. Näiteks Liis Savisaare asemel.
Kuigi ma ausalt öeldes ei tea, kuidas Edgar Savisaare seaduslik abikaasa minust mõtleb. Me pole lihtsalt omavahel kohtunud, pole isegi ühte seltskonda juhtunud. Nüüd on ta tõenäoliselt juba harjunud, et Edgar minuga elab. Kuis võis see naine mõelda ja tunda aga siis, kui meie lugu algas?
Rahvarinde päevil, nende metsikute sõitude ja kohtumiste aegu olime ööd seal, kus õhtu meid tabas. Küll hotellides, küll võõrastemajades, küll mõne asutuse puhketoas. Vahel lihtsalt ka sõprade juures - meil polnud ju kohta, kus elada. Alati pidi olema hambahari, seep ja puhas pesu kotis valmis, sest kunagi ei teadnud päris täpselt ette, kus tuli veeta öö või kus ärgata hommikul.
Kõigest hoolimata olin ma tol ajal väga õnnelik. Õnnelik sellepärast, et sain olla nii palju koos Edgariga ja õnnelik sellepärast, et igal pool, kus me käisime, võeti meid ülihästi vastu. Õieti küll meie ideed. Üks õnn lisandus varsti veel - hakkasin ootama Rosinat.
Oma suures õnnes ma ei osanudki mõelda sellele, et Savisaarel on seaduslik naine, on temaga tütar. Mida võivad mõelda ja tunda nemad? Et tahan neilt röövida meest ja isa.
Alguses me ausalt öeldes ei rääkinud Edgariga sellel teemal - see oli meie jaoks justkui tabu. Ma teadsin, et ma ootan Rosinat, ma teadsin, et see on Edgari laps. Ka Edgar teadis seda.
Et natukenegi pingelisse ellu kergendust tuua, luua oma kodu tunne, üürisime Keila-Joal suvila. Plaanikomitee esimehena oli Edgaril siis juba see võimalus. Sinna edutati ta Mainori teadusdirektori ametipostilt 1989. aasta sügisel. Loomulikult läksin minagi sinna kaasa. Tema ametlikuks abiks.
Kes olin ma aga tegelikult?
See küsimus vaevas mind pidevalt. Päeval oli kõik selge - siis olin ametlik abi. Aga õhtul?
Kui Savisaar viibis vastuvõttudel, kus ta pidi olema oma ametliku abikaasa, mitte aga abi seltsis, ootasin mina teda kodus. Loomulikult tekitas selline elu pingeid. Kes ma siis olin?
Kas armuke, sõbratar või midagi märksa hullemat?
Näiteks ...perekonnalõhkuja?
Kui ma sel ajal Edgarile midagi ette heitsingi, siis seda, et ta ei oska oma suhteid lõpetada. Aga tõenäoliselt oli Edgaril siis õigus - lahutus oleks olnud suur skandaal, mis oleks mänginud ta vastastele liiga võimsad trumbid kätte. Kuigi kõik, vähemalt poliitilised ringkonnad ja teised meie ühised tuttavad teadsid meie suhetest.
Miks aga kõmulehtede reporterid meie vastu nii sallivad olid, seda imestan ma siiamaani. Need lehed elasid sel ajal üle ju oma hiilgeaegu, pool sajandit kollasest ajakirjandusest ilma olnud lugejad neelasid kõmulehti võidu banaanidega - neidki polnud peaaegu sama kaua müügil olnud. Nii nagu banaane võeti tõsise toiduna, võeti iga kõmulehe artiklit puhta kullana.
Aga meie salahäbielust mitte sõnakestki!
Kõmulehtede vaikimine pani imestama mind, aga veel rohkem Edgarit. Vahel lausa ironiseerisime selle teema üle koos: ju on kõmureportereil südametunnistus nii must, et nad meie patustamist kuuenda käsu vastu küll mingiks patuks panna ei tihka.
Nii mõtlesin ma headel päevadel. Kui aga masendus peale tuli - ja seda ei juhtunudki nii väga harva, see tuleb aeg-ajalt peale vist kõigil, kes on sunnitud elama kaksikelu - nõudsin ma Savisaarelt loomulikult...
Ei, minuga abiellumist ei ole ma temalt kunagi nõudnud. Ka meie suhete algul mitte. Loomulikult igatsesin minagi kunagi nooruses valget kleiti, valgeid kingi koos pikkade pitskinnastega ja pruudikimpu. Igatsesin seda, mida iga noor naine tavaliselt igatseb.
Kui mõtlesin pulmadele, siis tahtsin neid hästi suuri, uhkeid - et kõigil mu sõpradel ja lähedastel jääks sellest minu elu suurpäevast parim mälestus. Tahtsin kalessi nelja valge hobusega. Aga mida enam sain tuttavaks Edgariga, seda enam ma sain aru, et pean oma isiklikud unistused - olgu need kui suured ja ilusad tahes -, oma hingerahu ja turvatunde ohvriks tooma meie unistustele. Tema positsioonile. Seega ka omaenda positsioonile. Temast sõltusin ju väga palju ka mina.
Aga ma ei tahtnud olla ka perekonnapurustaja!
Ma ei tea, mida oleksin ma öelnud, kui ma oleksin kunagi kohtunud Savisaare naisega nelja silma all. Oleks ju naiivne olnud kuulutada, et ma lihtsalt armastan Edgarit, et ma ootan talt last, et meil on palju ühiseid ideid ja mõtteid, mida me koos ka ellu viime. Sama hästi oleks võinud tema kosta, et ka tema armastab ja et neil juba on laps.
Kuid ma teadsin muud. Nende suhted polnud enam ammu head. Nii et vähemalt perekonnapurustajana ma ennast ei tundnud. Aga lahutust see naine Savisaarele siis ka ei oleks andnud ja ega Savisaar seda siis väga tõsiselt tahtnudki. Kui üldse tahtis, sest mängus oli liiga palju, mäng käis juba liiga kõrgelt.
Kui 1990. aasta algul plaanikomitee majandusministeeriumiks ümber nimetati, jäin mina edasi ministri abiks ja Savisaarest sai minister. Mis sellest, et tollane EKP Keskkomitee büroo teda ametlikult sellele kohale ei kinnitanudki. Nii et olin mehe abi, kes rahva silmis oli minister, alustas tegelike majanduslike ümberkorraldustega Eesti NSVs, aga juriidiliselt polnud ta keegi, vähemalt minister mitte.
Ometigi adus tollal veel üsna tugevalt võimul olnud kompartei muutuste vajalikkust ja Savisaart enam ignoreerida ka ei julgenud. Tema autoriteet ja poolehoid rahva hulgas kasvasid üha ning 1990. aasta kevadel kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Savisaare Ministrite Nõukogu esimeheks.
See oli muidugi metsik võitlus vanameelsete ja uuenduste pooldajate vahel. Võitlus ei käinud ainult Tallinnas ja Eestis, liiga palju niite sidus sellel ajal meid veel Moskvaga.
Minul sündis sellel perioodil Rosina. Enneaegsena. Ütlesin arstidele, et pingutasin Keila-Joal mingit radiaatorit tõsta, kuni järsku seljast valu läbi lõi. Küllap see mu raseduse enneaegselt katkestaski. Võib-olla oligi see nii, radiaatorit tõstsin ma tõepoolest. Võib-olla olid need aga hoopis muud valud, mis mu raseduse lõpetasid. Pinged minus eneses ja mu ümber. Need olid ületanud inimliku taluvuse piiri. Vähemalt selle piiri, mida suudab taluda viimaseid kuid rase naine.
Rosina sündis kaks kuud enne tähtaega, mida lubasid arstid ja mille ma olin ka ise välja arvestanud.
Ja ikkagi olin ma pööraselt õnnelik. Eraldi Rosina pärast ja kõige muu pärast kokku."
(Loe Kalle Muuli pühapäevast kommentaari järjejutu uue avaldamiskeelu kohta)
Kannik: "Vedasin enne peaministri kandidaadi kinnitust parlamendis Kranichiga kihla selle peale, kas Kallas kinnitatakse ära või mitte."
Savisaar: "Kes võitis?"
Kannik: "Mina võitsin. Mina ütlesin, et Kallas kaotab need hääletamised häälte arvuga 41:52, Kranich seevastu arvas, et Kallasest saab häältega 42:38 peaminister."
Savisaar: "Mitu kasti shampust Kranich siis nüüd sulle välja tegema peab?"
Kannik: "No ikka peab ja sinagi võid jooma tulla. Kranich pani ju nii mööda. Aga ausalt öeldes ega ma ise ka selles kindel ei olnud, kas Kallas ikkagi kinnitatakse ära. Sest olukord oli vägagi segane. Kallase poolt lubasid hääletada kõik kuningriiklased, hääle andis vaid Küüts, Fjuk lubas Vabade Demokraatide hääled, poolt hääletas vaid tema üksi, ka Keskerakonnalt loodeti kolm-neli poolthäält, oma hääle andis vaid Kukk."
Savisaar: "Usud sa, et kui oleks kõik need lubatud hääled ka antud, oleks Kallas peaminister valmis?"
Kannik: "Ausalt öeldes kahtlen ma isegi selles, et ka kõigi lubaduste täitmise korral oleks Kallas Laari kohta saanud. Paistis, et kuskil tegutses mingi vääramatu jõud, mida ma praegu seletada ei oska."
Ülo Russak, Vilja Laanaru kirjeldas Tiit Vähi ja Edgar Savisaare suhete jahenemist 1992. aastal. Millal need uuesti soojenema hakkasid?
Ülo Russak: Savisaar ja Vähi hakkasid taas tihedamalt suhtlema 1993. aastal. Laanaru iseloomustas seda aega nii:
"1993. aastaks oli Vähi isamaalastes täielikult pettunud, aga ees ootasid kohalikud valimised. Saksamaalt naasnud Vähi otsis Savisaare ise üles, tunnistas tema kampaaniategemise oskust. Pealegi oli siis Keskerakond märksa paremini välja arendatud struktuuriga kui Koonderakond.
Millegipärast on mulle eriti meelde jäänud see, kui sõitsime kõik koos Saaremaale rahvaga kohtuma. Lõpetuseks oli Vähi tellinud paadi, mis viis meid Hiiumaale. Et ma polnud kunagi ühelt Eesti suursaarelt teisele suursaarele otse sõitnud, siis jäi see reis mulle eriti meelde. Nii nagu seegi, et Saaremaal ja Hiiumaal rääkis Savisaar tavatut juttu.
Ühel koosolekul kuulutas ta järsku, et kes ei hääleta Keskerakonna poolt, andku oma hääl Koonderakonnale. Kui selline fraas tal esimesel kohtumisel suust tuli, ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu.
Kui ta aga ka teisel rahvakogunemisel sama kordas, siis pärisin ma juba aru. Nii nagu Keskerakonna paljud juhtivad tegelasedki. Savisaare vastus oli lihtne. Ta ütles otsekoheselt, et me peame peatama Isamaa võidukäigu. Sest kui need platsipuhastajad võidaksid ka kohalikud valimised, tähendaks see juba katastroofi - kõrgetes riigiametites on nagunii ainult isamaalased, siis puhastatakse ka munitsipaalametid reaalpoliitikutest. Tuleb lihtsalt anda oma hääl koonderakondlastele, kes need valimised tõenäoliselt võidavad.
Läkski nii, nagu oli ennustanud EMOR ja arvanud Savisaar - "mõistlikud" inimesed võitsid valimised. Ainult et see kõige "mõistlikum" inimene ei tahtnud peale võitu enam sugugi nii mõistlik olla. Ta ei tahtnud sugugi tunnistada, et keskerakondlased olid sellesse valimisvõitu andnud oma osa.
Asi muutus keskerakondlastele eriti "karvaseks" siis, kui kõige "mõistlikum" sai Tallinna linnavolikogu esimeheks. Siis hakati sõna otseses mõttes lahti laskma inimesi, kes olid avaldanud sümpaatiat Keskerakonnale.
Kõige selgemalt iseloomustab seda aega ehk juhtum Haapsalus, kus kindlalt võitis koonderakondlaste ja keskerakondlaste ühine nimekiri "Realistid", aga oma linnapead ei suudetud pärast valimisi ikkagi ametisse panna. Liberaalid, kellega Vähi tihedalt lävis, ostsid kolm kandidaati lihtsalt üles. Ühele pakuti linnahaigla peaarsti koha, teisele autot ja kolmandale suurt ehitustööde tellimust - ja oligi liberaal linnapea.
Loomulikult ei saanud pärast kõike seda koonderakondlaste ja keskerakondlaste suhted olla kõige soojemad. Tippude vahel suhted peaaegu puudusid ja ega neid nüüd otseselt vaja olnudki - Vähi juhtis Tallinna volikogu, Savisaar Nugise kõrval parlamenti. Selle eest, et ta asespiikeri ametit pidas, hoolitsesid küll koonderakondlased. Savisaare vana sõbra Peeter Lorentsi eestvõttel toetasid koonderakondlased spiikeri valimisel üksmeelselt Savisaart.
Elu tahab aga elamist. Tänavatel ja turgudel, isegi lossiplatsil süvenes rahulolematus Laariga. Miskit moodi pidi see ka parlamendis kajastuma. Istusidki Savisaar ja Vähi, kahe suurema opositsioonierakonna juhid vaatamata kõigile isiklikele solvumistele jälle kokku. "Ühine asi" aeti seekord ka korda - Laarile avaldati umbusaldust. See oli esimene kord Eesti riigi ajaloos, kus peaminister pidi lahkuma umbusalduse pärast.
Loomulikult tekkis kohe küsimus, kes on uus peaminister. Sama loomulikult lootis seda kohta saada Tiit Vähi kui tugevaima opositsioonierakonna esimees. Paraku ei lähtu Eesti riigi president alati sugugi reaalpoliitikast - muidu poleks ta lihtsalt Lennart Meri. President tahtis nimetada seekord peaministriks oma järjekordse lemmiklapse Siim Kallase.
Ma tunnen Merit lähemalt sellest ajast, mil ta oli välisminister Savisaare valitsuses, ja tean üht-teist ka tema lemmiklastest. Need tal tulevad ja lähevad, tõusevad komeedina usaldustaevasse ja kaovad siis kiiresti usaldamatuse põrgusse.
Savisaar rääkis vahel õhtuti muigel sui, et jälle oli Meri ootamatult tema kabinetti tormanud ja erutatult teatanud: just nüüd on ta leidnud suurepärase mehe, kellele ei ole midagi minevikust ette heita, kes on suurepärane diplomaat, valdab läbirääkimiste kunsti, omab sidemeid terves maailmas, valdab mitut võõrkeelt. See mees peab saama positsioonika ameti välisministeeriumis.
Napilt pool aastat hiljem teatas välisminister sama mehe kohta, et ta on kindlasti KGB agent, sest välisministri laualt kaovad paberid, tema telefonikõnesid kuulatakse pealt, tema korraldusi ei täideta. Niisugused jutud käisid Liimetsa ja Müllersoni kohta, nõnda rääkis ta Nutist, Harlamovist ja Lindperest.
Savisaar võttis neid jutte alguses tõsiselt, aga kui need jutud aina kordusid, siis hakkas peaminister oma välisministri järjekordsesse lemmikusse suhtuma teatud kahtlusega. Kui juba isegi Mihkel Mutt nimetati agendiks, täpsustamata küll, millise riigi või organisatsiooni agendiks, siis tegi see Savisaarele lihtsalt... Ma ei taha öelda, et nalja. Tõenäoliselt ei tohi peaminister sugugi naerda, kui üks tema minister pillutab sedaviisi parimaid inimesi, keda oma ala peale üldse panna on.
Nüüd on saanud presidendi uueks lemmikuks Siim Kallas, nii et teda on juba kolm korda esitatud peaministri kandidaadiks. Aga ikka tagajärjetult. Sest et ei Lennart Meri ega Indrek Kannik teadnud siis, kui Kallas kandideeris pärast Laari esimest korda peaministriks, ühest salakokkuleppest, mis oli juba sündinud Savisaare ja Vähi vahel.
Kuigi Kannik midagi vist juba aimas. Egas muidu need tema sõnad, mis on ka helilindile jäädvustatud, et "kuskil tegutses mingi vääramatu jõud, mida ma praegu seletada ei oska".
(Loe Kalle Muuli pühapäevast kommentaari järjejutu uue avaldamiskeelu kohta)
Vilja Laanaru ja Edgar Savisaar asusid valitsuse residentsi Keila-Joale elama veel enne, kui Savisaar sai peaministriks. Kuidas see elu seal käis?
Ülo Russak: Vilja Laanaru kirjeldas elu-olu Keila-Joal mulle nii:
"Suvehommikutel käisime Edgariga ikka ujumas. See oli nii mõnus, panime toas ujumisriided selga ja siis tormasime vette. Meie maja asus sajakonna meetri kaugusel merepiirist. Vahel ajasime mändide vahel veel üksteist taga - kõik olenes ilmast, tujust ja tahtmisest. Hommikused ujumised karastasid, andsid olemise terveks päevaks.
Alguses, kui me saime selle maja - see oli veel Nõukogude Liidu aegu - oli hommikusi ujujaid palju. Siis oli Keila-Joa seltskond üsna kirju - nii nagu Pärnu ja Elva olid täis Moskva juute, nii oli Keila-Joa täis Moskva kõrgema juhtkonna tegelasi, nende naisi, tädisid, vanatädisid, tütreid ja onupoegi.
Mina kutsusin neid kõiki ühe nimega - babuljad. Ma üritasin neist aru saada - Moskvas merd polnud, eks nad siis tulid siia, kus oli vastuvõetav kliima, peaaegu läänelik teenindamine ja lahke pererahvas.
Teenindamine oli Liidu aegu Keila-Joal tõesti hea, ületas tõenäoliselt ka iga samalaadse pansionaadi Läänes. Valitsuse residentsis on poolsada maja, igas neist elas enamasti üks kõrgklassi perekond. Lisaks oli veel kolm suurt elamut kokku kahekümne viie korteriga - seal elas teenijarahvas. Kui igast korterist vähemalt kaks inimest töötas pansionaadis, siis tähendas see, et igal perekonnal oli oma palgaline teenindaja. Loomulikult riigi raha eest.
Veel meeldis pansionaadi asukaile, et kinnisel territooriumil oli ka oma pood - seda varustati tolle aja kohta väga hästi.
Babuljad oskasid luksusest, mugavusest ja ilust lugu pidada - nii nagu oskas sellest lugu pidada ka hilisem Tallinna linnapea Hardo Aasmäe, kui ta järsku kuskilt mändide vahelt kogu oma mehelikus ilus naiste sekka ilmus. Aga võib-olla see ei peletanudki auväärseid daame, vaid hoopis meeldis neile - mine võta kinni, inimloomuse teed on nii keerulised ja arvamatud. Sama keerulised ja arvamatud kui jalgrajad Keila-Joa mändide vahel.
Saunalavalt jalgradadele varitsema minna - see oli tulevase linnapea üks põhilisi lõbusid. Pole vist enne ega ka pärast Aasmäed Keila-Joal nii palju pidusid peetud, viina joodud ja metsas naisi kütitud kui tema aegu.
Igal juhul rahast selles paigas tõesti puudust ei tuntud. Kui esimese Eesti Vabariigi aegu ehitati sinna kokku kuus suvilat, siis Nõukogude Liidu aegadel nelikümmend kaks. Karl Vaino sai hakkama veel sellega, et ehitas kaheksakümnendate aastate lõpul Keila-Joale lausa kaks noort paleed - suuruselt ei jäänud need kuigivõrd alla Karla katedraalile südalinnas.
Lisaks kerkis Keila jõe saarele veel hiidsaun massaazhikabinettide ja võimlemissaalidega.
Need kaks väga hea viimistlusega supervillat, mille ehitas Vaino, pidid loomulikult saama ehitajale endale ja tema paremale käele Bruno Saulile. Aga enne, kui nad jõudsid ennast sinna korralikult sisse sättida, võttis rahvas Rahvarinde kaudu võimu ja Karl Vaino kadus sinna, kust tulid ta rahad - Moskvasse.
Küllap oleks olnud loomulik, et Savisaar oleks peaministriks saades kolinud ühte neist supervilladest ja elanud seal tasuta edasi. Paraku tahtis Savisaar teisiti - tema mõte oli, et üürnik ise peab kandma suvila kulud.
Sellepärast ei kolinud me kuskile, elasime edasi kolmekümnendate aastate keskel ehitatud tagasihoidlikus, aga ajaloolises suvilas, milles oli ühtede andmete järgi elanud peaminister Kaarel Eenpalu, teiste kinnitust mööda hoopis kaitsevägede juhataja Johannes Laidoner.
Oleme seda maja ka ise uurinud seest ja väljast. Kõik, eriti täismõõtmeline võimas kelder maja all, mis vägisi meenutab varjendit, sunnib meid uskuma teist varianti. Kõige tõenäolisem on aga, et selles majas on elanud eri aegadel nii Eenpalu kui ka Laidoner.
Seda aega meenutab kõik selles majas praegugi - vähemalt viiskümmend aastat kulutatud tammeparkett, kollaseks pleekunud laed ja seinad. Kõik on lihtne ja otstarbekas.
Laidoneri relvade asemel ripuvad nüüd seintel loomulikult Savisaare püstolid ja saablid. Need suveniirid ja kallid kingitused on ta ise oma käega paika pannud. Ka kingiks saadud pildid temast endast ripuvad seintel.
Mina olen sättinud lilled vaasidesse-pottidesse ja pannud paika nõud, et natukenegi tekiks ka oma kodu tunne.
Enne, kui Savisaar jõudis suvilate õige maksustamise mõtte ellu viia, tulid teised ajad. Järgmine valitsus leidis, et peaministrile ja Riigikogu esimehele peab Vaino ehitatud suvila kuuluma palga sisse. See tähendab aastas umbes kuuekümnetuhande kroonist kingitust või nii suure maja puhul veelgi enamat - mine võta täpselt kinni. Nii elavad need kõrged ametimehed seal praegugi tasuta - ka kõik järgnevad valitsused on seda aktsepteerinud.
Kui peaministriks sai Mart Laar, siis algas Keila-Joal täielik segadus. Keegi ei saanud enam aru, kes siin elab ja kes peab lahkuma. Esimesena sunniti lahkuma Vaino Väljas. Tegelikult nõudsid isamaalased juba varem "pagana väljakihutamist paradiisist".
Valitsusjuhina seisis Savisaar sellele raudselt vastu. Tõenäoliselt ei tea keegi täpsemalt kui Savisaar, mida see mees on siiski eesti rahva heaks teinud. Kui poleks tulnud teda, kes sujuvalt Vainolt võimu üle võttis, kes teab, millega kõik veel oleks võinud lõppeda. Ka Tallinnas võinuks juhtuda Riia või Vilnius. Seepärast arvas Savisaar - kui maksta jõuab, las elab.
Keila-Joale - ajaloolisse punaste pessa, nagu selle koha tituleeris Enn Roose - tulles ei tundunud muidu nii marurahvuslikud noorsandid mingit valehäbi; tuldi juba täie peremehena, tuldi võitjatena. Ehk nii võisid tulla venelased Eestisse 1945. aastal. Tuldi oma kultuuri tooma.
Esimese sammuna uude kultuuri visatigi välja punane Väljas, tema suvila - see on uhke kahekordne hoone üsna kompleksi südames, mille minu teada ehitasid saksa sõjavangid Stalini ajal - sai aga Erkki Aavik. Mees, kes sai Laari valitsuse ajal riigikantselei direktoriks. Millegipärast tunnistati see hästiehitatud maja kähku väheelamiskõlblikuks ja riigikantselei selle eest enam üüri ei tahtnud.
Kuidas saabki riigikantselei direktor võtta raha iseendalt - vähemalt selle kultuuri juures, mis sinna ilma vahehäbita toodi. Ja siis algas niisugune pidu ja pillerkaar, mida isegi Hardo Aasmäe ei oleks oma julgemateski unistustes suutnud kujutleda. Ühte majja said elamise kenad tüdrukud - keegi ei tea, milliseid teeneid nad kellegi ees omasid -, kõrvalmajja läksid jälle algajad pankurid, kolmandasse lihtsalt kellegi head sõbrad või tuttavad.
See oli samasugune rosolje nagu hommikuti paljude põõsaste all. Kõik loomulikult tasuta, see tähendab maksumaksja kulul. Laari eesmärk oli kõigile avalikult teatada - residents tuleb kiiresti erastada. Puhastustuleks sellele punasele paradiisile võisid olla vaid tõeliselt isamaalikud inimesed - see tähendab sellele valitsusele lähedal seisjad.
Seepärast ei olnud seal ükski pidu üleliigne - mida lagastatum paik, seda odavamalt saab selle käest anda. Õnneks kõike plaanitut siiski ellu ei jõutud viia - enne avaldati Laarile umbusaldust. Ohjad sai enda kätte Andres Tarand ja Keila-Joal kehtestati taas mingigi kord."
(Loe Kalle Muuli pühapäevast kommentaari järjejutu uue avaldamiskeelu kohta)
Mart Laari valitsuse vahetas välja Andres Tarandi valitsus. Mida arvas Vilja Laanaru peaminister Andres Tarandi aegsest elust Keila-Joal?
Ülo Russak: Vilja Laanaru rääkis mulle elust Keila-Joal järgmist :
"Tundsin selle pansionaadi põliselanikuna sügavat heameelt korra loomisest sellesse Eesti ühte kaunimasse paika. Nüüd oli lootust, et katus jääb pea kohale ja ei lõhuta seda, mille ehitasid meie esiisad ning mis vastab täielikult maailma parimatele traditsioonidele.
Kui ma oleksin aga Siim Kallas ja juhiksin mälumängu, küsiksin mälumängureilt kaks küsimust Keila-Joa kohta. Kõigepealt: milline eesti pere on Keila- Joal tunduvalt kauem elanud kui ükski teine? Ja teine küsimus kõlaks nii: millise sõiduvahendiga sai kunagine sõjavägede ülemjuhataja Johannes Laidoner Tallinnast vajadusel kõige kiiremini Keila-Joale?"
Kuidas hindas Vilja Laanaru Siim Kallast ennast?
Ülo Russak: Vilja Laanaru jutustas Siima Kallasest ja tema perest mulle niiviisi:
"Olen Siim Kallasest kogu aeg lugu pidanud. Ehk rohkemgi, kui ta tegelikult väärt on. Õppisin teda tundma kui sündis see "nelja-mehe-ettepanek", IME-projekt. Juba siis tundus ta mulle õnnesärgis sündinuna, isegi natukene liiga play-boylik. Sihvakas ja sile, hea jutuga, meeldivalt tolerantse käitumisega, hea mälu, laialdase huviringi ja sügavate teadmistega. Ühe sõnaga, ta äratas usaldust.
Oma esimeses nooruses võis Siim Kallas kindlasti olla kõigi tüdrukute lemmik. Ja nüüdki meeldib ta kindlasti paljudele. Noortele rohkem kui vanadele. Aga tema on ikka oma abikaasale Kristile truuks jäänud. Mäletan, kuis Kallas ühes seltskonnavestluses lõõpis, et peale neljakümnendat eluaastat ta lausa tunneb, kuidas hakkab feminiinsemaks muutuma - nüüd tahab ta naisega voodisse minnes ka tundeid ning ühepäevaliblikat enam püüdma ei hakka.
Tundeid või mitte, püüda või mitte - see on loomulikult tema teha ja see on tema vastutus oma perekonna ees. Kindlasti ühe meeldivaima pere ees, kes Eesti poliitikas üldse kaasa lööb.
Abikaasa Kristi sekundeerib oma mehele täielikult. Alati aval, alati naeratav, abivalmis ja samas hoolitsev ja perenaiselik - millist paremat saatjat võib üks tipp-poliitik oma eluteel veel tahta. Neid on alati heameel koos näha.
Ometigi pole Siim Kallas veel päris tippu jõudnud. Miks? On ju tema tee olnud küllalt sihipärane. Rahva Hääle finantsistiharidusega asepeatoimetajana, oli tema üks IME-projekti rahandust puudutava osa väljatöötajaid. Ja ta sai selle eest nõukogude võimult piisavalt nüpeldada. Vabariigi sündides sai Kallas aga Eesti Panga presidendiks, teda peetakse Eesti kindla krooni isaks.
Kui Kallase otsival ja rahutul vaimul sai pangatööst villand, tuli ta poliitikasse, luues kohe oma erakonna - ülieduka Reformierakonna. Olen mitu korda omaette mõelnud, millel peitub Siim Kallase edu saladus?
Poliitikas kindlasti tema konkurentide nõrkusel. Jagab ta ju paljuski samu vaateid - eriti majandusküsimustes - mis Isamaagi. Noored valijad, kes olid väsinud Laari arutust vassimisest ja ebakompetentsusest, asusid kohe Reformierakonda toetama. Veel enam - mul on tunne, et noored samastavad end paljuski Siim Kallasega tulevikus. See tähendab, et need, kes täna on kakskümmend-kakskümmend viis, kes õieti alles alustavad oma iseseisvat elu, tahaksid aasta kahekümne pärast näha välja ja olla just sellised nagu Siim Kallas praegu. See tähendab olla inimene, kellel on kõik olemas - nii hea välimus, materiaalne kindlustatus kui ka perekonnaõnn. Siim Kallas on praeguse pintsaklipslaste põlvkonna vaieldamatu iidol. Ja kindlasti on Siimu sellisele fenomenile aidanud kaasa Kristi.
Mis puutub rahameestesse, just edukatesse uusettevõtjatesse, siis need toetavad iseenesestmõistetavalt Siim Kallast ja Reformierakonda. Ja see on ka mõneti täiesti loomulik - panga presidendina lävis ju Kallas kõigi tähtsamate finantsrühmitustega. Käsi peseb kätt ja sõber selga - küllap ollakse vastastikku ikka nii mõnigi teene võlgu.
Toompeal on ju üsna tuntuks saanud Hoiupanga juhi Olari Taali ütlus peale viimaseid Riigikogu valimisi: ära muretse Siim, küll me su valitsusse peksame. Vastasel korral oleks ju raha, mis valimiskampaaniale kulutati, peaaegu et maha visatud. Ja need pole sugugi väikesed summad - isegi mitte meie jõukamate pankade tarvis. Ametlikult deklareeris Reformierakond, et kulutas valimiskampaania läbiviimiseks 2 miljonit krooni. Ja nad said Toompeale 20 kohta. See tähendab, et rahameestele maksab üks Toompea tool 100 000 krooni. Kui uskuda aga mitteametlikke andmeid, et Reformierakonna valimiskampaania maksis 10 miljonit, siis on ühe tooli hind kogunisti pool miljonit. Vist natuke liiga kallis istekoht selleks, et ise midagi otsustavat sõnamata käetõstmisega vaid teisi oponeerida. Sellepärast tuli Siim Kallas ka maksku mis maksab riigi raha juurde tagasi saada, valitsusse peksta.
Kolm korda on üritatud teda panna valitsusjuhi kohale ja kolm korda pole see õnnestunud. Ja mulle tundub, et nüüd on nööritõmbajad-kaukamehed Siimu peale natuke pahased. Sest enamuses on nad - need kaukamehed - ka kõvad töömehed. Näiteks seesama Hoiupanga juht Olari Taal. Või Hansapanga juht Hannes Tammjärv. Kuigi ajalehti lugedes võib jääda mulje, et Taal kütib muudkui Saaremaa sigu, Tammjärv aga joob viskit ja mängib golfi. Tegelikult see nii vist siiski pole. Ütlen siinkohal "vist" sellepärast, et ma pole käinud ei Taaliga sigu laskmas ega Tammjärvega golfi mängimas.
Edgar pole ei golfi- ega jahimees - tema saab oma lõdvestuse kätte kriminulle lugedes. Seepärast pole mullegi nendest üritustest osavõtuks kutset veel saabunud. Küll olen nende kahe pankuriga aga igal pool mujal kokku puutunud. Seepärast tean, kui kõva töömees on Olari Taal. Ja kui tõsine inimene on Hannes Tammjärv - peale tema pole ma ühtegi teist nii tõsist oma eakaaslast veel kohanud. Kui nad aga korraks lähevad Saaremaale püssi laskma või Niitväljale golfikeppi vibutama, siis lüüakse see ajakirjanduses nii vahtu, nagu oleksid nad Niitväljal püssi paugutanud või Saaremaal golfi mänginud. Tegelikult on nende tööpäevad aga ikkagi ülimalt pingelised - midagi ei tule lihtsalt, konkurents tiheneb igas eluvaldkonnas.
Siim Kallas on aga play-boy, kes on harjunud elult kõike mängides saama. Ja ta on lootnud sedamoodi saada peaministri kohagi." Aga võta näpust - mõne asja jaoks tuleb vist ikkagi väga tõsist tööd teha. Pidada läbirääkimisi teiste erakondadega, pakkuda portfelle või muid hüvesid. Siim tahab libiseda aga kõigist kergelt üle - küll keegi ikka musta töö ära teeb, tema nopib lihtsalt võidu. Kuigi mina olen mõelnud, et huvitav, mis saab siis, kui see võit tõesti jälle puhtalt tuleb ja rahamehed oma ideaalid Eestis tõiesti täielikult ellu suudavad viia, milline saab olema siis meie tulevik. Eriti mõtlesin ma sellele siis, kui olime Edgariga soolaleival perekond Kallase vastvalminud uhkes elamus.
Järjeloo eelmises osas jõudis Vilja Laanaru perekond Kallase soolaleivapeole. Mis sai edasi?
Ülo Russak: Edasi läks Vilja Laanaru jutustus nii:
"Istusime ülimugavates moodsates tugitoolides suures avaras hallis, Siim valas suurt Elysée-shampust kristallpokaalidesse. Kristall säras ja kiiskas võidu lühtritega. Oli ilus, huvitav ja hubane. Mind aga hakkas vägisi kummitama jutt 30 jõukast perekonnast Eestis, mida reformikad on ääri-veeri siin ja seal levitanud. Kes on need kolm tosinat perekonda ja mida nad taotlevad? Väidetakse, et sinna võivad tõusta kõik, kellel on piisavalt ettevõtlikkust ja riskijulgust. Õnne muidugi ka.
Kuidas on lood tegelikult, seda pole raske aimata - piisab, kui lugeda vaid seltskonnakroonikaid seajahtidest, golfimängudest ja suurtest vastuvõttudest. Mida eliit taotleb, sellest on küll ja küll räägitud, ka päris avalikult. Nemad pööritaksid siin oma pankade kaudu maailmapangast saadavat raha, looksid uusi töökohti ja ettevõtteid, moodustaksid meie majanduse selgroo. Loomulikult sekundeeriksid neile väikeettevõtjad - ilma erinevate struktuurideta majandus lihtsalt ei toimi -, aga neil poleks erilist tähtsust.
Suurettevõtjad, see tähendab majanduslik eliit, määraks oma rahaga sisuliselt parlamendi koosseisu ja sellegi, mida seal arutada tuleks. Kui Toompea tooli eest on makstud ikkagi pool miljonit krooni, küllap toolil istuja siis juba teab, kellele ta selle koha eest võlgneb ja mis tal tänutäheks teha tuleb. Istusin seal pehmes tugitoolis ja mõtlesin neile 30-le väljavalitud perekonnale. Kui sinna kuuluda, siis ei ole tõesti millestki puudu, ei kullast ega karrast, välissõitudest ega uhketest ballidest. Lapsed saavad hariduse maailma parimates kõrgkoolides või hoopiski eraõpetaja juures - nii nagu keegi soovib. Eliit vajab ju väärikat järelkasvu.
Aga kui sa 30 pere hulka juhuslikult ei satu? On ju Eestis veel vähemalt 300 000 peret.
Kas nad on ikka rahul kõiki õigusi omava eliidiga, kuuludes ise halli massi?
Siim Kallast peaministriks ei kinnitatud. Loomulikult polnud takistuseks 30 perekonna teooria. Kallas jäi kinnitamata hoopis põhjusel, mida tookord ei teadnud lemmiklapse poliitiline isa Lennart Meri ega Indrek Kannik, kuigi viimane seda ilmselt aimas. Nimelt olid Savisaar ja Vähi selleks ajaks asunud jälle tihedale koostööle. Et seekord asi tõesti õnnestuks ja kedagi alt ei veetaks, olid nad teinud isegi vastava kirjaliku kokkuleppe, mis sai nimeks Hea Tahte Protokoll. Et see leping just nimelt kirjalik oleks, seda nõudis Savisaar varasematele kogemustele toetudes. Arvan, et just siis tekkis tal ka mõte hakata poliitikute omavahelisi kõnelusi lindistama. Aga võib-olla tuli see idee ka natuke hiljem, vahetult enne valimisi - seda ma täpselt ei tea.
Vähi pooldas kirjalikku kokkulepet ja oli selle dokumendi ristiisa - just temalt saigi protokoll oma nime.
Hea Tahte Protokoll käsitles Keskerakonna ja Koonderakonna koostööd 1994. aastal, 1995. aastal ja ka pärast 1995. aasta parlamendivalimisi. Lepiti kokku, et juhul, kui pärast Laari kukutamist õnnestub valitsus moodustada, saab selle juhiks Vähi, Keskerakond pidi saama aga just needsamad ministriportfellid, mis ta sai pool aastat hiljem, 1995. aasta aprillis.
See oli põhimõtteline leping, mis ei võimaldanud kahesugust tõlgitsemist. Leping pidi liitma pikaks ajaks kaks opositsioonilist jõudu, Keskerakonna ja Koonderakonna, võimaldama hakata liituma ka nendele lähedastel majandus- ja ajakirjandusringkondadel. Loomulikult oli see dokument täiesti konfidentsiaalne.
Paraku läks teisiti kui oli prognoosinud Savisaar ja arvanud Vähi. Kallas ei saanud Laari kohta - puudu jäi üsna palju hääli. Need oleks võinud ta saada Keskerakonnalt juhul, kui Keskerakonnal poleks olnud siduvat lepingut Koonderakonnaga. Siiski suutis parlamendi etteaimamatu soo end nii palju koguda - või ei suutnud Vähi enda poole võita neid, keda ta väga lootis - ja jõulurahuvalitsust pandi tegema hoopis Mõõdukas Andres Tarand.
Vähi oli lootnud saada endale just mõõdukate toetuse. Ära ütlesid nii Eiki Nestor, kes oli ka kunagi töötanud transpordisüsteemis, kui ka Ardo Ojasalu - tema teatas selgesti, et ta Vähit peaministrikohal toetada ei kavatse.
Loomulikult pidi ükskord ka karistus tulema. See kärgatas nagu äike selgest taevast: pärast Vähi võimuletulekut halvenesid Ojasalu suhted kohalike maksuametitega - kuigi kohalikud ametid tegid kirjaliku pöördumise avalikkusele, milles nad väidavad hoopis vastupidist - niivõrd, et Ojasalu pidi ametist lahkuma.
Kes oskas siis, 1994. aastal prognoosida, et muidu nii tasakaalukas ja maksuameti juhi kohal täiesti kompetentne Ojasalu oskab nii järsku kõigi oma alluvatega tülli minna. Aga mis teha - seegi on poliitika. Maksuameti peadirektori koht on vägagi poliitiline.
Et parteide suhteid enne valimisi kombata, kohtus Savisaar veel 1994. aasta lõpus oma vana sõbra koonderakondlase Riivo Sinijärve ja Jaak Tammega. Mõlemad mehed väitsid, et nad ei tea lepingust mitte midagi ja olid seda nägu, et ega nad seda paberit Vähilt küsima rutta.
Niisiis oli 1994. aasta sügiseks tekkinud täiesti uudne olukord. Laar oli langenud, Kallast ei kinnitanud parlament, peaministriks valiti hoopis neutraalne Tarand, Vähi oli aga kaotanud igasuguse huvi Keskerakonnaga sõlmitud lepingu vastu."
Mart Laari valitsus oli niisiis langenud. Mida Vilja Laanaru ja Edgar Savisaar Isamaa valitsuse kukkumise põhjuseks pidasid?
Ülo Russak: Vilja Laanaru vastas sellele küsimusele nii:
"Kuigi Laar ei hiilanud ei tugeva poliitikuna - erinevalt ühest tema eelkäijast Edgar Savisaarest -, ega tugeva majandusmehena - erinevalt teisest tema eelkäijast Tiit Vähi -, püstitas see valitsus ikkagi mitu omamoodi rekordit. Au neile selle eest.
Kõigepealt said nad oma platsipuhastamisteooriaga tavatult palju kohti parlamendis. Teiseks püsis see suhteliselt noor ja kogenematu valitsus kauem kui ükski Eesti riigi valitsus iial on suutnud - üle kahe aasta.
Olen palju mõelnud selle üle, miks Laari valitsus ikkagi lagunes, ja jõudnud järeldusele: kõik suur algab ikka pihta pisiasjadest.
Tegelik vastuolu Isamaas algas siis, kui pärast valimisvõitu hakati valima oma peaministrikandidaati. Demokraatlike riikide traditsiooni kohaselt pidi selleks saama valimised võitnud erakonna esimees, seega Laar. Kuna see on lihtsalt traditsioon, aga mitte seadus, siis arvas Illar Hallaste, et Isamaa, kes just tänu traditsioonide eiramisele on saavutanud edu, võiks eirata sedagi vana tava.
Hallaste sättis Laari kõrvale üles ka oma kandidatuuri. Ettearvatult valis Isamaa Laari ja president esitas tema ka Riigikogule kinnitamiseks.
Aga Hallastegi saavutas traditsioonide eiramisega selle, et Isamaa muidu monoliitsesse ja teotahtelisse meeskonda oli löödud esimene mõra. Mitmed isamaalised poliitikud arvavad, et just see esimene pisipragu, mida aeg aina süvendas, viis lõpuks Laari langemiseni.
Kohe pärast valitsuse moodustamist tuli Hallaste ja Laari pooldajate vahel uus konflikt. Hallaste tahtis kogu perega kolida Virumaalt Tallinna. Et Hallaste pere pole sugugi pisike, siis nõudis ta endale üht valitsuse residentsi Tallinnas. Sellega polnud jälle nõus Laari toetajad Isamaas.
Kehtiv kord ei näinud ega näe ka praegu ette valitsuse residentside andmist eraisikutele, olgu selleks eraisikuks kasvõi Hallaste oma kaheksa lapsega.
Nii jäi Hallaste valitsuse residentsist ilma. Kuna tal oli oma pere Tallinna toomisega tõsi taga, siis tahtis ta loomulikult maja osta. Kirikuõpetaja säästud jäid Tallinna majaostuks napiks ja Hallastel tuli leida ostu finantseeriv pank. Parlamendi juhtiva fraktsiooni esimehele polnud see raske ülesanne. Ühispank oli valmis talle laenu andma.
Tegelikult polnud siis Ühispanka kui sellist veel olemaski. Olid mõned ambitsioonikad noored mehed, mõned ilusad ja võimukad naised, kaks-kolm tuba Tallinnas Liivalaia tänavas ning ilus kõlav nimi - Ühispank. Ja oligi kõik. Lisaks muidugi veel parajalt segane olukord Eesti noores panganduses.
Sinna panka siis tookordne Isamaa tipp-poliitik oma sooviga maanduski. Arve avamine ei võtnud just kaua aega - nii nagu enamikel kodanikel. 45 000 dollari saamine vastavatud arvele krediidiks läks aga küll kiiremini kui ühelgi teisel kodanikul - tarvis polnud isegi mingit garantiid.
Jumalasulane ei käinud seda raha, mille saamisviis polnud jumalale tõenäoliselt eriti meelepärane, koguni ise pangast ära toomas. 45 000 dollarit tassiti panga presidendi kabinetti ja sealt need haihtusid. Küllap nad õige mehe kätte muidugi lõpuks panga presidendi kotist jõudsid - muidu oleks kisa tõusnud taevani. Kui teised panga juhtivtöötajad uurima hakkasid, mis on tehingu tagatiseks, siis vastas muidu nii siledanäoline president kulmu üsnagi kipra kiskudes: ehk tuleb ka mõni meid toetav seadus või otsus.
Muidugi ei saa riigi raha ühest pangast teise tõsta Riigikogu. Selliseid küsimusi otsustab enamasti ikkagi rahandusminister või äärmisel juhul kantsler oma meeskonnaga. Kuid kantslerid nimetab ametisse valitsus.
Nii pole kõrgel ametipostil oleval paelapunujal sugugi võimatu teha tehingut, kus kõik on juriidiliselt absoluutselt korrektne, ometigi võib pudeneda miljoniline või suuremgi summa punuja või vähemalt ta sõbra kukrusse. Korraldus Hallastele majaostuks laen vormistada tuli just rahandusministeeriumist. Kellelt? Loomulikult ei ole seda tõestamas ühtegi allkirja. Selliseid korraldusi ei anta kirjalikult. Seepärast võib ainult oletusi teha.
Mäletan, kui Keila-Joa suvilas arutati pärast kevadise Riigikogu valimisi Vähi-vastase väikese koalitsiooni moodustamist ja jaotati juba ka tinglikult portfelle. Nii Siim Kallas, Mart Laar kui ka mitmete teiste erakondade juhtivad poliitikud leidsid üksmeelselt, et kantsleritest tuleks ennekõike välja vahetada rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant kui sügavalt korrumpeerunud kõrge riigiametnik. Kui omamoodi hall kardinal, see tähendab nööritõmbaja.
Kes meist ei tahaks tõmmata nööri, mille otsas miljonid krabisevad? Mis sellest, et mitte enda töö ja vaevaga teenitud, vaid maksumaksja miljonid. Ega raha ju haise, vähemalt koledasti mitte. Küll aga meelitab ligi. Olgu kelle raha tahes.
Nii et minu arvates polegi see miljonite liigutamine ehk tähtsaim küsimus - eks niisugune amet paneks vist iga mehe korrumpeeruma. Kas sealjuures aga mees ikka ka meheks suudab jääda? Selle sõna kõige otsesemas mõttes - meheks naise vastu; meheks kõigi teiste meeste vastu? See on minu kui psühholoogi jaoks küsimuste küsimus, sest see näitab inimese sisemist tahtejõudu, mehelikkust, näitab tema üleolekut olukorrast.
Kui mees viskiklaasi tõstes hakkab ümberringi nägema vaid mutreid, keda on vaja tingimata väänata, mehi ühtpidi, naisi muidugi natuke teistpidi, siis...
Kunagi tudengina käisin seminaril Jämejala psühhoneuroloogiahaiglas. Mina juhtusin tüdrukute grupiga palatisse, kus oli muidu täiesti tavaline mehike - mitte noor ega vana, enne kõhn kui tüse. Kui sellele patsiendile aga hoog peale tuli, siis hakkas ta kujutlema end triikrauana. Kõiki oli vaja triikida. Häbenemata ajas ta oma töntsid näpud noortele tudengitele seeliku alla, ise rõkatas rõõmsalt - ega te muidu sirgeks saa... Loomulikult kukkusid kõik koledasti kiljuma. See viis mehe veel rohkem ekstaasi.
Peabki palavaks minema, peabki palavaks minema - rõkatas ta veel rõõmsamalt.
Kui tuli minu kord mehega vestelda ja ma ta sängi veerele istusin, tundsin minagi kohe triikimist.
Üritasin viha ja pahameele maha suruda - tegu oli ikkagi haige inimese, paratamatu paranoikuga - ja ütlesin talle täiesti rahulikult ning vaikselt: "Sa ei saa täna ju triikida, sa pole vooluvõrku lülitatud."
"Vooluvõrku?" ütles ta kohkunult. Mõtles siis hetke ja tõmbas käe mu seeliku alt ruttu ära.
"Ei lülitagi! Sellepärast mind kodust siia toodigi, et üritasin ennast vooluvõrku lülitada," teatas ta. Rohkem see patsient minuga ei rääkinud, keeras mulle solvunult selja.
Kui selline lugu juhtub hullumajas, siis tundub see täiesti tavaline olevat. Kui aga Tallinna südalinnas, Bonny & Clyde klubis hakkab keegi end järsku mutrivõtmeks pidama, ise veel rõõmsalt rõkatades, et ega te muidu ikka...
Kuidas klassifitseerida siis seda juhust? Vaevalt seal aitaks vaikse ja rõhutatud häälega ütlemine, et täna ei saa mutreid keerata, võib lihtsalt vindi üle keerata...
Aga Hillar Hallaste sai loomulikult maja ostetud ja ega Ühispankki kahju kandnud - kõrgete rahandustegelaste loal kustutas see pank ainuüksi eelmisel aastal 25 miljoni krooni eest halbu laene. Asemele anti riigi poolt laenatud odavat Maailmapanga raha.
Loomulikult polnud Hallaste ahnus ja ambitsioonid ainukesed, mis viisid Isamaa lõhenemisele ja Laari valitsuse langemisele."
Riigikogu valimistel 5. märtsil kaotas Keskerakond Koonderakonna ja Maarahva Ühendusele ning Reformierakonnale. Kuidas hindasid seda tulemust Vilja Laanaru ja Edgar Savisaar?
Ülo Russak: Vilja Laanaru pidas seda selgeks kaotuseks:
"5. märtsi valimised olid juba kaheksandad, mille ettevalmistamisel ma ise aktiivselt kaasa lõin. Seega oli mul piisavalt kogemusi üldistuste tegemiseks. Kokkuvõtvalt võin vist öelda, et olgu muuga kuidas on, võitku kes võidab, aga valimistulemuste ennustused lähevad järjest täpsemaks.
EMOR andis juba ammu enne valimisi teada, et koondmehed koos Rüütliga saavad 44 kohta parlamendis. Siiski said nad natuke vähem, "vaid" 41. Ennustati ka Reformierakonna nappi ülekaalu Keskerakonna üle ja seegi osutus tõeks.
Edgar Savisaarel läks hästi. Ta kogus kolmteist ja pool tuhat häält. Selle tulemusega oli ta Arnold Rüütli järel teine. Et ta Rüütlile kaotab, see oli ammu selge. Rüütel võib kolkakülade naiste ees lasta kõlada millel tahes, kasvõi kõlvatul kõhutuulel, valijad annavad oma hääled ikkagi üksmeelselt tema hästi istuvale hallile ülikonnale ja sama hallile lakale. Sinna ei saa midagi parata - see on eesti poliitika üks seletamatuid müsteeriume.
Savisaare valimistulemust pean vähemalt mina puhtalt töövõiduks. Ta kasutas kampaania läbiviimisel nii mõndagi uudislikku, lasi näiteks Virumaal jaotada arvamuskaste, jagas valijatele nimekaarte. Viimasel nädalal sai ta ka EVTVs ja RTVs eetriaega Keskerakonna seisukohtade tutvustamiseks. Savisaarele lähedane ajakiri Elu Pilt tegi mõlema telejaamaga bartertehingu. Telesaateid reklaamides teenis ajakiri sedaviisi Savisaarele ekraaniaega.
Aga vaatamata ekraaniajale polnud Keskerakonna valimiskampaania nii isiksusekeskne kui Koonderakonnal ja eriti Reformierakonnal. Kuskil Eestis ei rippunud maailmatusuured värvilised pildid Keskerakonna "suure juhi ja õpetajaga", nii nagu igal pool peremehetsesid Koonderakonna neli kuningat eesotsas Vähiga ja istusid voodiserval Reformierakonna ema ja poeg, Kirsipuu ja Kallas.
Valimised võitsidki just isiksusekeskse kampaaniaga erakonnad. Sellepärast oleks minu arvates võinud ka Keskerakonna valimiskampaania olla märksa isiksusekeskem, aga liiga palju oli meie seas neid, kes kartsid, et järsku paistab Keskerakonna juht liiga eredalt silma, edestab teisi veel suurema hääleeduga kui senini.
Hääleedu annab poliitikule ikkagi autoriteedi, lubab kasvõi mõttes endale vastu rinda lüüa - minul on nii või naa palju hääli, minu selja taga on rahvas, keda esindate aga teie. Savisaar on seni valimistelt kogunud tavaliselt kaks korda rohkem hääli kui kaks-kolm temale järgnevat erakonnakaaslast kokku. Nii et tema populaarsuse üle oli tõesti nii mõnelgi piisavalt põhjust muret tunda, eriti parteisisestel rivaalidel. Näitas ju valimiseelne EMORi küsitluski, et Savisaarel on valijate hulgas erakordne autoriteet, tema poolt oleks hääletanud kolmandik küsitletuist. Muidugi on tal ka vastaseid palju - sedagi näitas küsitlus -, aga Eesti valimissüsteem on paraku selline, et valijalt küsitakse eelistust mõnele erakonna nimekirjas olevale kandidaadile, aga ei taheta teada, keda ta kõige ebasümpaatsemaks peab.
Nii et ehk oleks ka Keskerakonda aidanud liidrikesksem kampaania, aga see on vaid oletus, millele pole konkreetset vastust ja millele enam vastust ei saagi. Igal juhul kaotas Keskerakond valimiste eel oma edu Tallinnas, kus me olime pikka aega juhtpositsioonil ja mida me pidasime oma kindlaks kantsiks. Selle kantsi vallutas meilt Reformierakond. Ka Pärnus läks meil märksa halvemini loodetust.
Mina, kes ma tavaliselt koosviibimistel ja nõupidamistel vaikselt nurgas mängu jälgin, otsustasin seekord sõna sekka öelda. Kui keskerakondlased tegid Lääne-Virumaal, Savisaare valimisringkonnas, kokkuvõtteid valimistest ütlesingi välja oma arvamuse - kui iga Keskerakonna nimekirjas kandideerinu oleks kogunud kasvõi sada häält enam, oleks Keskerakond edestanud Reformierakonda ja see oleks valitsusliidu moodustamisel andnud märksa parema positsiooni. Nüüd võib Keskerakond end lihtsalt kaotanuks lugeda.
Mäletan, et mitmed erakonnakaaslased jälgisid ja kuulasid mind suure huviga või isegi hämminguga. Isegi Edgar vahtis mind ainiti. Nagu oleks ta ette lummutis ilmunud. Või kaaren, kes õnnetust kraaksub.
Mu süda aimas juba siis halba, ma olin kindel, et need valimised on Keskerakond kaotanud. Mu jutt halvast kolmandast kohast tundus siis isegi Savisaarele kaarna kraaksumisena - tema uskus Vähiga sõlmitud lepingusse, mille järgi Keskerakond pidi olema Koonderakonnale eelistatuim partner valitsuse moodustamiseks. Küllap oli tal omajagu põhjust ka uskumiseks - väitis ju tulevane peaminister veel täpselt nädal enne valimisi Äripäevale, et Reformierakonna tuumik kontrollib pangandust ja selle pealt loomulikult ka teenitakse. Oma meeste pankade vahendusel odava laenuressursi jagamisega teenib finantsoligarhia paarsada miljonit krooni aastas. Loomulikult pole nii hästi teeniv aparaat huvitatudki korruptsiooni vähendamisest panganduses.
Pärast seda seisukohavõttu oli Savisaarel teisigi põhjusi Keskerakonna valitsusseminekut uskuda - kauaaegne koostöö opositsioonis Koonderakonnaga, kahepoolne vastastikuse koostöö protokoll ehk Hea Tahte Protokoll, nagu Tiit Vähi selle ise oli ristinud.
Head tahet kohustas see protokoll ilmutama tõesti kahepoolselt, läbirääkimised läksid aga millegipärast teisiti."
* * *
Savisaar: "Mis viisil ja kui suures ulatuses sa näed Keskerakonna osalemist selles koalitsioonis?"
Vähi: "Selles koalitsioonis oleks siis tegemist KMÜga ja Parempoolsetega ning Keskerakonnaga, kusjuures me tahaksime sel juhul kõigepealt poliitika põhiprintsiibid läbi arutada delegatsioonide tasemel. Peale selle on olemas mõned teie inimesed, vähemalt üks inimene, kellega meie seltskond kindlasti ei taha koostööd teha."
Savisaar: "Keda sa mõtled?"
Vähi: "Noh seda sinuga ühinenud parteid."
Savisaar: "Sa mõtled Madet?"
Vähi: "Meie jaoks on ta ilmselt ületamatu."
Savisaar: "Aga ütle, kus on meie jaoks garantii selleks, et Sa lihtsalt ei kasuta neid Koonderakonna ja Keskerakonna läbirääkimisi selleks, et endale aruteludes reformikatega mänguruumi avardada?"
Vähi: "Kõigepealt, punkt üks, me oleme kokku leppinud Parempoolsetega ja sellega on Reform oma mängumaad juba tunduvalt kitsendanud. Punkt kaks, kuni dokumentide allakirjutamiseni on sinul teatud garantii olemas ja on ka meil teatud garatnii olemas. Parempoolsetega me oleme teatud lepingu alla kirjutanud ja nüüd on see nagu aamen kirikus. Kuni allakirjutamiseni on need asjad muidugi vabad. Me soovime teha koalitsiooni ja meil on kaks võimalust, kas Reform või Keskerakond, sest ülejäänud seltskonnad on siiski väga väikesed."
Savisaar: "Kas Parempoolsete poolt kirjutas Jaani lepingule alla?"
Vähi: "Parempoolete poolt on kokkulepe Nugis pluss Jaani."
Savisaar: "Mis tegelikult tähendab seda, et ei ole välistatud, et sa homme ütled mulle, et sorry, me saime reformierakonnalt paremad tingimused ja seetõttu me peame kõik jälle ümber vaatama."
Vähi: "Küsimus on selles, et täna ilma delegatsioonideta me ei saa midagi kokku leppida. Küll aga saame kokku leppida seda, et meie vahel veel täna toimuks kohtumine, minu mehed on ootel, mul on veel täna nõupidamine, me täpsustame, siis võtame ühendust ja määrame õhtuks lõpliku aja, kui te põhimõtteliselt olete nõus..."
Savisaar: "Mis viisil ja kui suures ulatuses sa näed Keskerakonna osalemist selles koalitsioonis?"
Vähi: "Selles koalitsioonis oleks siis tegemist KMÜga ja Parempoolsetega ning Keskerakonnaga, kusjuures me tahaksime sel juhul kõigepealt poliitika põhiprintsiibid läbi arutada delegatsioonide tasemel. Peale selle on olemas mõned teie inimesed, vähemalt üks inimene, kellega meie seltskond kindlasti ei taha koostööd teha."
Savisaar: "Keda sa mõtled?"
Vähi: "Noh seda sinuga ühinenud parteid."
Savisaar: "Sa mõtled Madet?"
Vähi: "Meie jaoks on ta ilmselt ületamatu."
Savisaar: "Aga ütle, kus on meie jaoks garantii selleks, et Sa lihtsalt ei kasuta neid Koonderakonna ja Keskerakonna läbirääkimisi selleks, et endale aruteludes reformikatega mänguruumi avardada?"
Vähi: "Kõigepealt, punkt üks, me oleme kokku leppinud Parempoolsetega ja sellega on Reform oma mängumaad juba tunduvalt kitsendanud. Punkt kaks, kuni dokumentide allakirjutamiseni on sinul teatud garantii olemas ja on ka meil teatud garatnii olemas. Parempoolsetega me oleme teatud lepingu alla kirjutanud ja nüüd on see nagu aamen kirikus. Kuni allakirjutamiseni on need asjad muidugi vabad. Me soovime teha koalitsiooni ja meil on kaks võimalust, kas Reform või Keskerakond, sest ülejäänud seltskonnad on siiski väga väikesed."
Savisaar: "Kas Parempoolsete poolt kirjutas Jaani lepingule alla?"
Vähi: "Parempoolete poolt on kokkulepe Nugis pluss Jaani."
Savisaar: "Mis tegelikult tähendab seda, et ei ole välistatud, et sa homme ütled mulle, et sorry, me saime reformierakonnalt paremad tingimused ja seetõttu me peame kõik jälle ümber vaatama."
Vähi: "Küsimus on selles, et täna ilma delegatsioonideta me ei saa midagi kokku leppida. Küll aga saame kokku leppida seda, et meie vahel veel täna toimuks kohtumine, minu mehed on ootel, mul on veel täna nõupidamine, me täpsustame, siis võtame ühendust ja määrame õhtuks lõpliku aja, kui te põhimõtteliselt olete nõus..."
Kuulan nüüd neid linte vahel ikka veel. Kuigi neis pole mitte midagi erilist. Küllap taolisi läbirääkimisi on peetud ja peetakse edaspidigi kõigis riikides, kus valitseb demokraatia, kus rahvas valib parlamendi ja enim hääli kogunud erakonnad hakkavad valitsust moodustama. Nii polnud ka Savisaare ja Vähi selleaegsetes kõnelustes midagi erilist. Eriline oli ehk ainult see, et need läbirääkimised toimusid mitmel rindel korraga. Ja küllap on seegi vist tavaline - igaüks püüab ju saada endale parima positsiooni. Paljuski olnuks loogiline, et kõike eelnevat arvestades - kahe erakonna tihedat koostööd opositsioonis ja Hea Tahte Protokolli - oleks mõlema erakonna delegatsioonid maha istunud ja lõplikult ühised koalitsioonipõhimõtted formuleerinud. Paraku läks teisiti. Valimistest polnud läinud veel kolme päevagi mööda, kui Vähi ruttas Postimehele teatama, et Koonderakonnal pole mingit koalitsioonilepet Keskerakonnaga ja andis üsnagi üheselt mõista, et neile on märksa südamelähedasemad reformistide ideed - täielik mälunõrkus nädalake varem Äripäevas kõneldud finantsoligarhia suhtes.
Nähes, et Koonderakonnaga midagi välja ei tule, tegigi Savisaar üsnagi tavatu käigu, mis võttis imestusest suu ammuli isegi paljudel eesti poliitikutel, avalikkusest rääkimata. Keskerakonna poolt tuldi välja Väikese Koalitsiooni ideega. Kuigi selle olemuse üle on palju vaieldud - näiteks Tiit Made on püüdnud seda ideed seletada kui tolle hetke ainuvõimalikku taktikalist manöövrit koalitsiooni pääsemiseks -, arvan mina, kes ma olen näinud selle idee sündi tema eostumisest alates, teisiti. See kõiki pahviks löönud mõte sündis tegelikult ammu enne neid märtsikuu valimisi, sündis Edgar Savisaare ja Tiit Pruuli omavahelistest mõttevahetustest.
Suvel, mil Keila-Joal on eriti ilus, mil meri hällitas oma laineid pea esimeste suvilate treppideni, armastas Tiit Pruuli meid Keila-Joal külastada. Ja vaevalt ta tuli sinna üksnes päikeseloojangut nautima. Edgariga kõnelesid nad ikka poliitikast. Mis sellest, et nad mõtestasid seda maailma üsnagi erinevalt lahti, mis sellest, et üks oli tegelikult Isamaa, see tähendab Laari tagakambri vaimne juht, teine aga Keskerakonna liider, oli neis ka väga palju ühist. Tiit Pruuli oli alati tulvil metsikut energiat - kuulnud mõnd uut ideed, läksid ta silmad leegitsema, ta tahtis kohe tegutsema hakata. Mõistes aga, et mäng on kaotatud, ei tunnistanud ta end kunagi lööduks, otsis kohe uut ideed. Kui ta sai aga jagu oma vastasest - olgu siis või malemängus - ei hakanud ta kunagi oma partnerit alandama. Talle pakkus rõõmu võit ise, mitte võit konkreetse vastase üle. Ehk see eristaski teda teistest ametivendadest kõige enam. Ta polnud tükitöötegija, nagu enamik eesti poliitikuid, ta tegi ja nautis. Ta oli mängur selle sõna heas tähenduses - tema panused ei olnud kunagi kellelegi hukutavad.
Nende kahe mehe - Pruuli ja Savisaare - omavahelistest kõnelustest kooruski välja Väikese Koalitsiooni idee. See serveeriti vägagi söödavalt ka Siim Kallasele - reformistidele pakuti peaministri kohta. Loomulikult sirutas Siim Kallas, kes oli juba kaks korda edutult seda portfelli üritanud haarata, seegi kord käe välja. Algasid tõsised läbirääkimised. Väikesesse Koalitsiooni üritati haarata kõik erakonnad peale koonderakonna. Mäletan kui uhke oli siis Savisaar - tal õnnestus ühise läbirääkimislaua taha saada isegi Isamaa ja Parempoolsed. Kuigi see tundus paljudele võimatu - olid ju Kannik, Hallaste ja Kama laarimeelsetega nii lepitamatult tülis. Mäletan, et kui Savisaar ühel nõupidamisel väitis, et Kannikut võib usaldada, hüppas isamaalane Jürgenson püsti ja hüüdis - ei saa neist kedagi usaldada, nag kõik ainult valetavad. Kuigi mõlemad, nii isamaalased kui parempoolsed väidavad, et on parempoolse maailmavaatega, on nende vahel ikkagi midagi põhimõttelist lahti. Ja see ei tulene mitte maailmavaatest, vaid isiksustest. Kui see koalitsioon oleks aga sündinud, oleks tal ehk isegi edu olnud. Elu on lihtsalt näidanud, et kui midagi väga raskelt kätte saadakse, siis osatakse seda ka hoida. Kuigi ka seda koalitsiooni meeskonnana tööle panna poleks sugugi lihtne olnud - oli ju seal säravaid isiksusi tunduvalt rohkem kui Koonderakonna, Maarahvaühenduse ja Keskerakonna liidus kokku. Iga täht tahab särada aga omaette.
Savisaar: "Muide ma panen imeks, et Rüütel nii kergelt loobus kandideerimast spiikri kohale."
Vähi: "Ma pean ütlema, et meie soovisime rohkem Rüütlit spiikriks, kui Rüütel ise soovis spiikriks saada."
Savisaar: "Mis temast siis saab, kas ta hakkab istuma lihtsalt saalis?"
Vähi: "Ei, ta hakkab teiseks asespiikriks. Ta rääkis enne Nugist juba, et ta avaldab soovi saada asespiikriks. Meil ei ole temaga absoluutselt probleeme olnud. Küll oleks kindlasti Nugis olnud nõus olema asespiiker, aga Rüütel on kogu selle aja olnud kohutavalt tolerantne."
"Mäletan, kui oli eelmise Riigikogu viimane õhtu Mustpeade Majas. Enamik inimesi õilmitses ja pidutses, ka keskerakondlased olid üldisest meeleolust kaasa kistud. Ainult üks musta habemega tugevakondiline mees seisis ukse juures, pistis kõigile tulijaile käe pihku, üritas isegi midagi lausuda ja naeratas. Aga kõik nägid, kui palju pingutamist talt see naeratuse hambussemeelitamine nõudis.
See mees oli Riigikogu mitmekordne spiiker Ülo Nugis. Siis polnud veel teada, kas Parempoolsed saavad parlamenti või ei. Usun, et see tõstis ehk veelgi teiste pidutuju ja rõõmu - on ju kahjurõõm alati see kõige suurem rõõm. Loomulikult rõõmustasid kõige rohkem isamaalased - nende vinguvennad ei teadnud sel hetkel veel oma saatust. Isamaalist suurt rõõmu vaadates mõtlesin tahes-tahtmata sellele, kui tugev on sisemiselt Keskerakond, kes enne valimisi tituleeris ennast suurimaks erakonnaks.
Suur erakond pole enam pelgalt ühiste huvidega õlle- või golfisõprade klubi. Suur erakond tähendab juba ka mingeid kindlaid struktuureja kindlat juhtimist. See kõik oli erakonnal ka olemas - olid loodud maakonnaorganisatsioonid ja hästi töötav keskaparaat tasakaaluka peasekretäri Küllo Arjakasega. Kas erakond oli küllalt tugev ka valitsemise rasket koormat kandma, oli sellel hetkel veel selgusetu.
Mida meie partnerid või rivaalid tahtsid, see oli meil enam-vähem selge. Arnold Rüütel himustas tol hetkel - presidendivalimisteni oli veel aega - asespiikri kohta, Ülo Nugis tahtis jälle kõpsutada spiikrihaamriga, Siim Kallas igatses peaministriportfelli. Kui palju me teadsime aga erakonnas üksteisest?
Tiit Vähi ja tema erakonnakaaslased heitsid Savisaarele ette ühinemist Ettevõtjate erakonnaga, eriti selle liidri Tiit Madega. Põhjenduseks toodi Tiit Made tume minevik. Ajakirjandusest on isegi läbi lipsanud versioon, nagu oleks Savisaar Made minevikku paljastavad dokumendid kätte saanud ja teda nendega pigistama hakanud - sundinud Keskerakonnaga ühinema ja sellele hääli koguma. Ei oska mina öelda, kui tume või hele on Tiit Made minevik ja vaevalt me seda kunagi teada saamegi, kui ta just ise enesepaljastusega ei esine. Aga selliseid dokumente Savisaarel ei olnud ja kui olekski olnud, vaevalt oleks Savisaar Madet Keskerakonnaga ühinema sundinud. Küllap saanuks neid dokumente ka paremini kasutada.
Savisaar ei kiitnud ettevõtjatega ühinemist just heaks. Seda nõudsid eelkõige Keskerakonna naispoliitikud. Küllap imponeeris neile Made välimus. Savisaar, kes välimusele, eriti meeste välimusele alati ei oska piisavalt tähelepanu pöörata, adus hoopis Madega kaasnevaid probleeme.
Made unistus saada välisministriks oli üldiselt teada. Võimatu oli leida koalitsioonipartnerit, kes sellega soostuks. Vaevalt et keegi nii väga kartis Made minevikku - kuigi ka seda ei saa alahinnata -, pigem oli asi ikkagi tema olevikus. Made pidanuks tegelikult elama hoopis Soomes, siis saanuks juba nime järgi aru, kellega tegu. Et püüa kuidas püüad, tema lipsab ikka käte vahelt minema, poeb kivi alla peitu ja jätab püüdjad pika ninaga. Nii nagu luts ikka.
Seda Savisaar kõige rohkem kartiski. Kuhu ilmub Made, sinna tuleb kindlasti ka intriig. Made ise ujub aga püüdmatult minema. Enne valimisi oleks vähemalt omavahel pidanud selgeks rääkima veel nii mõnegi erakonna juhtiva tegelase probleemid. Kust tulid Hardo Aasmäe üüratud võlad? Vaevalt et ta isegi sellele täpselt vastata oskab. Ma arvan, et pärast üürikest karjääri linnapeana hakkas Aasmäele selline elustiil lihtsalt nii meeldima, et ta ei suutnud sellest loobuda ka tavalise linnakodanikuna. Üritas pidada autojuhti, jätkas luksuskorteris elamist.
Kuskilt pidi kõigeks raha tulema. Ajalehtedesse kirjutatud üksikud artiklid ei katnud sellise elustiili kulusid. Ei toonud talle dividende ka ideed, mida ta alatihti genereerib. Savisaar hindaski Aasmäed ideede generaatorina, mitte kunagi täideviijana - selleks ei jätkunud tal tahet.
Nii need võlad siis aina kasvasid. Seda ei jätnud kasutamata poliitilised vastased - loomulikult rääkis kogu press Aasmäe rahaasjadest. Ikka mõttega, et sellised need keskerakondlased ja nende juhtfiguurid on.
Paljud teadsid, et Rein Veideman tahab parlamenditööst loobuda ja minna suursaadikuks Soome. Seda oli Savisaar talle ka soodsate valimistulemuste korral lubanud. Paraku ei saa ühe erakonna liider, pealegi veel kui erakond pole valimisi võitnud, ainuisikuliselt otsustada, kes mida saab. Kõik määratakse kindlaks ikkagi erakondade läbirääkimiste käigus.
Aga selliste nõudmistega me läbirääkimisi pidasime. Neiski nõudmistes polnud meil täit üksmeelt. Liina Tõnisson soovis väikest koalitsiooni. Tema vaated majandusele kattusid paljuski Reformierakonna vaadetega. Siiri Oviir oli rohkem huvitatud koostööst Koonderakonnaga. Ta teadis, et Reformierakonna võimuletulekul temast mingil juhul ministrit ei saa.
Mida tahtis erakonna juht Edgar Savisaar?
Arvan, et kui ta veel enne valimisi unistaski peaministri portfellist, siis pärast häältelugemist oli selge, et see mäng käib tema jaoks seekord liiga kõrgel tasemel. Seepärast mõtles ta üsnagi tõsiselt Vähi poolt tehtud pakkumisele hakata siseministriks ja olla ühtlasi peaministri asetäitja. Enne seda tuli aga läbirääkimised edukalt lõpetada ja leida sellest supist parim väljapääs. Ka väikese koalitsiooni liidrite poolt Savisaarele pakutu ei olnud just pisku. Ta taheti teha riigi kolmandaks meheks - parlamendi spiikriks.
Kahes küsimuses jõudis erakonna juhatus koos maakonnaorganisatsioonidega täielikule üksmeelele: valimisvõitlusse ei lastud end võlgadega kompromiteerinud Hardo Aasmäed ja isamaalaste valitsuses kuulsusetut põllumajandusministri põlve pidanud Jaan Leetsart. Teda ei olnud oma piirkonnas nõus lubama kandideerima ükski maakonnaorganisatsioon."
Vähi: "Teie tegite kontrakäigu. See kontrakäik tuli parasjagu tugev või ma ei tea täpselt, kelle oma on tugevam, sest ka teil on olukord lahtine, loetakse pluss-miinus ühte häält. Teil on ka probleemid, sest see liit on teie jaoks sama sitt. Meie liit on tugevam, sest meil on üks liit ja juurde tulnud viis inimest. Teie liit on alates Laarist, kellega minu arvates sul on olnud probleeme, jätkates reformistidega. Ma ei usu, et sa Betlemiga oled väga heas läbisaamises, siis kolmandana teie ja neljandana Mõõdukad. See tähendab, et teie kompott on päris tore."
Savisaar: "Eks ta ole nii, nagu kogu see Eesti poliitika praegu. Mis puutub teie ühtsusesse, siis sellega tekib sul paratamatult probleeme, sest teie KMÜ mõlemas seltskonnas on inimesi väga erinevate huvidega ja ma olen päri sellega, mis nüüd sai välja pakutud, see on Koonderakonna ja Keskerakonna liiduga."
Vähi: "See on põhimõtteliselt kogu aeg olnud arvestatav liit, aga meie arvestus oli, et lihtsam lahendus on selline lahendus, kus me oleme koos reformistidega. Võib-olla see arvestus osutus valeks, võib-olla õigeks. Aga ka teie koalitsioonis tekivad probleemid, ka teil saab olema vähemusvalitsus, nii nagu meilgi tuleb välja vaid vähemusvalitsus."
Savisaar: "Vaata, kui teie lahendus oleks olnud õige, siis ei istuks me praegu siin."
/---/
Vähi: "Mis siiski ootab teid selles kompotis?"
Savisaar: "Mis sa silmas pead?"
Vähi: "Vähemuskoalitsiooni - Kallas, Mõõdukad, Laar ja sina, kogu see seltskond?"
Savisaar: "Head varianti ei ole. Loomulikult oleks mulle meeldinud valimistel rohkem hääli saada, aga midagi ei ole teha."
Vähi: "Meie saime hääli parajalt palju, aga meil ei ole nendega suurt peale hakata. Muidugi on probleemiks see, et tegelikult Lennart Meri käitus ääretult halvasti, kui ta paar korda valimiste eel kutsus eesti rahvast avalikult üles hääletama selle partei poolt, mille= presidendikandidaadiks oli tema välja kuulutatud."
Savisaar: "Nojah, aga ta on kogu aeg teinud selliseid, kuidas nüüd viisakalt öelda, mittetraditsioonilisi käike. Me ju mõlemad arvasime enne valimisi, et ta midagi taolist teeb."
Vähi: "Ma olen ka, jah, nii aru saanud, et ta teeb seda kindlasti. Oli näha, et ta oli pidevalt närviline ja lõppude lõpuks ikkagi plahvatab."
Vilja Laanaru: "See jutuajamine toimus vahetult enne uue Riigikogu koosseisu esimest istungit. Ajal, mil kõik oli veel selgusetu. Veel hullem - sellel hetkel sõltus kõik Keskerakonnast. Meist sõltus, milline valitsus ja milline valitsuskoalitsioon tuleb.
Ei oskagi öelda, kas see oli Savisaare poliitiline ettenägelikkus, kaval riigimehetaip või hoopis juhus, et meie otsustada oli, kes hakkab kokku seadma järgmist kabinetti. Igal juhul olid meist enam hääli saanud kaks erakonda läinud omavahel nii vastamisi, et ühise valitsuse moodustamine ei tulnud enam kõne allagi. Loomulikult oli tüliõunaks peaministri portfell. Reformierakonnale ei sobinud ka Koonderakonnaga liitunud Maarahva Ühenduse seisukohad.
Meie pakkusime neil läbirääkimistel peaministri portfelli Reformierakonnale, Tiit Vähi aga ainult iseendale. Nii jätkusid endiselt läbirääkimised ühtaegu nii väikese koalitsiooni moodustamiseks kui Koonderakonna, Maarahva Ühenduse ja Keskerakonna koalitsiooni moodustamiseks.
Läbirääkimisteks oli moodustatud isegi kaks delegatsiooni. Keskerakonna poolt pidasid väikese koalitsiooniga läbirääkimisi Edgar Savisaar, Liina Tõnisson ja Andra Veidemann, Koonderakonnaga ajasid asju Edgar Savisaar, Siiri Oviir ja Rein Veidemann. Muidugi tekib küsimus, mis ütles meie sisetunne paralleelselt selliseid läbirääkimisi pidades. Kas polnud see umbes nagu... mitmenaisepidamine või midagi veel hullemat.
Poliitikute puhul mina asja nii traagiliselt ei võtaks - eks nende peamisteks töövahenditeks ole keel ja sulg, töömeetoditeks avalikkuse ja partneri mõjutamine. Seega ka pidevad läbirääkimised parema koha eest päikese all. Põhjendus on üks: ainult mõjukal positsioonil olles saab seista täielikult oma valijate huvide eest.
Et meie poolt tuleks mäng täiesti aus, et me ei petaks selliseid partnereid nagu seda olid Tiit Pruuli, Eiki Nestor ja Siim Kallas - nemad aga võtsid väikese koalitsiooni ideed vägagi tõsiselt, eriti selle idee üks autoreid Tiit Pruuli -, teatasime me ka väikese koalitsiooni liikmetele oma läbirääkimistest Koonderakonnaga. Selle teate võtsid kõik vaikides vastu. Aga meile anti siiski õigus korraga kahepoolseteks läbirääkimisteks.
Et väikese koalitsiooni idee siiski elujõuline oli, vajadusel ka töötas, seda näitasid uue spiikri valimised parlamendile."
Vähi: "Aga millised on siiski teie tingimused meiega koostööks või Väikese Koalitsiooniga koostööks?"
Savisaar: "Vaata, tingimused esitama või pakkumised tegema pead ikkagi sina."
Vähi: "Ütleme, Parempoolsed sel juhul ei tule kaasa, homseks on spiikri kandidaadi koht vaba. Arnold Rüütel on meie poolt asespiikriks. Nüüd edasi. Valitsuse peaks sellisel juhul tegema sellise, kus oleksid lihtsalt head inimesed, aga ei tohiks kummagi erakonna poolt olla niiöelda partei sõdureid, kes on partei heaks lihtsalt palju teinud. Valitsuse kompott peaks olema selline, mis ei oleks halvem kui kellelgi teisel. Tähendab partei sõdurid me peaksime sellisel juhul jätma parlamenti tegema, parlamendipoliitikat. Nii teie kui meie poolt partei sõdurid."
Savisaar: "Paratamatult ministrid peavad olema kompetentsed. Ma arvan, et Isamaa sai piisavalt peksta selle eest, et pani ametikohtadele need, kes olid küll poliitiliselt ustavad, aga ei jaganud midagi asjast."
Vähi: "Meie oleksime siis selline valitsus, kellel on välisprobleemid, siseprobleemid ja parlamendiprobleemid. Sellises koalitsioonis oleksid parlamendiprobleemid oluliselt taandunud. Parlamendis oleks oluline stabiilne tegevus, kus, kui näiteks Edgar Savisaar oleks spiikri kohaga nõus, siis sellisel juhul oleks ta piisavalt hea haamriga koputaja. Ja mitte ainult seda - ta oleks ka poliitikuna piisavalt efektiivne mitte ainult seda kremplit, tähendab saali, vaid kogu poliitikat juhtima. Kokku me ei põrkaks, sest mõlemal oleksid positsioonid sisuliselt samal tasemel ja mõlemal oleks palju tööd. Teiseks meid hakatakse nii kõvasti peksma, et see lükkab meid kokku, nii et laialiminekuks nelja aasta jooksul erilisi võimalusi lihtsalt ei anta."
Vilja Laanaru: "Kui nüüd kuulan seda linti, tuleb mulle meelde... ei, mitte Tiit Vähi ümaravõitu, natuke talupoeglik nägu ja kavalad silmad. Meenutan hoopis üht teist endist direktorit. Toda musta habemega meest, kes seisis nii kurvalt seal Mustpeade maja ukselävel ja üritas läbi pettumusegrimassi ikkagi kõigile naeratada; kes veel pool aastat varem oli iseennast peaaegu et peaministriks kuulutanud, siis päevapealt kõigest ilma jäi, pärast valimisi aga taas õilmitsema lõi."
Vilja Laanaru: "Ma ei tea, kuidas mehed mind vaatavad. Kas nad lasevad pilgul joosta mu tuhkblondidelt poolpikkadelt juustelt aegamisi kaelale, õlgadele, siis mööda mu haprat, aga naiselikku keha üha allapoole ja allapoole, kuni... mu jalgadele end unustavadki. Või hoopis vastupidi - hakkavad tulema säärtest, jõuavad põlvedeni, siis...
Stopp!
Uneleda ju võib.
Unistama vahel lausa peab.
Aga lolli ei maksa mängida. Ma tean väga täpselt, kuidas mehed mind vaatavad. Tean täpselt sedagi, kuidas ma ise mehi vaatan.
Diplomeeritud psühholoogina olen ma lausa kohustatud seda teadma - tehti see meile selgeks ju kohe pärast sisseastumiseksameid. Mehed hakkavad naisi ikka vaatama alt üles ja naised mehi ülevalt alla. Nii mehed mind ja mina mehi.
Muidugi on elu ülikoolitarkuse kõrvale kümmekonna ülikoolist möödunud aastaga mahutanud oma tarkuse - hakka vaatama meest küll ülevalt, aga püüa teda pilguga haarata tervenisti. Võimalikult kiiresti püüa pöörata tähelepanu pisiasjadele - kraele, lipsule, küüntele. Need räägivad omanikust, tema maitsest, jõukusest ja kommetest vahetevahel rohkem kui lipsukandja ise tahaks.
Liigun seltskonnas, kus tõenäoliselt mindki hinnatakse nii nagu mina teisi - esimene kiire pilk on järelduste tegemiseks -, seetõttu üritan seda esimest pilku püüda ja iseendale kleepida, et omapoolsete järelduste tegemiseks natukenegi rohkem aega võita.
Aga millega on kenal naisel mehe pilku veel parem püüda kui mitte sellega, millega emake loodus teda õnnistanud on. Tõsi küll, aastatega võtab emake selle jälle tagasi. Aga mina näiteks ei usu, et kolmekümne kolmesel naisel, olgu ta või lapse sünnitanud, vaatamisväärset vähem on kui kaheksateistkümnesel. Pigem vastupidi - iga mees peaks ennast kolmekümnesega paremini tundma, sest kolmekümneselt tunneb naine juba elu ja oskab elult ka midagi tahta. Kes oskab tahta, see oskab tavaliselt ka anda.
Ma ei häbene sugugi andmast seda, mis mulle täiuslikku antud on. Ainult et maksimumile minnes ei tohi olla maitsevääratusi. Ma usun, et minu napp kolmandik meetrit seelikuriiet ei varja täiuslikkust ega ole veel ka maitsevääratus. Mis jääb riidejupi ja maa vahele, sellest on Toompeal hakatud rääkima legende. Igal juhul ei kõnele see mu halvast maitsest - seda on mulle salaja tunnistanud nii mõnigi sõber.
Edgar tavaliselt respekteerib mu maitset. Mis meie paljud ühised välismaasõidud mulle muud tähendavad kui jälgimist, et Edgar oleks etiketile vastavalt riides. See aga tähendab, et pean hilja öösel mõnelt vastuvõtult tulles hakkama valmistuma järgmise hommiku kohtumisteks. Eesti riik pole ju nii rikas, et minister võiks rahulikult riided ja jalanõud koos jootrahaga visata hotelliteenijale - olgu esinduskohtumiseks korda tehtud! Ikka mina ise!
Seepärast vaatan teinekord üle ka inimesed, keda Edgar on tööle võtnud või võtmas. Just selle pilguga, kuidas ta meeskonda sobib, milline on tema stiil. Ühe tüdruku olen kogunisti minema löönud. Tuli Toompeale tööle ja ei pannud sukkigi jalga.
Kuigi ma ise oma otsuses kahtlesin, sain õige pea Bo Kraghilt siiski õigustuse. Keda siis neis küsimustes veel uskuda kui mitte härrasmeest, kes on töötanud ja viibinud maailma paljude riikide esindusasutustes.
Nimelt marssisin minagi ühel päeval Toompeal teksades ja härra Kragh küsis mind märgates suuri silmi, et kas ma enam siin ei töötagi. Ei osanud ta küsimise peale midagi kosta, tegin vaid oma suurtest silmadest veel suuremad silmad. Siis ta mulle need kindlust toonud sõnad ütleski: valitsuse nõunik ei kõnni Toompeal teksades.
"Aga Bo, on ju puhkepäev, ma ei ole täna valitsuse nõunik, olen lihtsalt Vilja Laanaru," ajasin mina oma.
"Toompea on alati Toompea, ja kui sa oled siin, siis oled sa valitsuse nõunik. Sa ei tea ju, millise käänu tagant sulle võib näiteks Rootsi kuningapaar vastu keerata," ütles see härrasmees, kohendas oma niigi hästi istuvat lipsu ja astus segamatult edasi.
Mina sain enesekindlust - Toompea on tõepoolest Toompea. Kuigi tolle tüdruku ja minu suhetest räägiti hoopis muud. Temal olla seeliku ja maa vahel veel rohkem ruumi puudu jäänud kui mul ja ma olevat muutunud lihtsalt armukadedaks. Räägitagu pealegi - ega Toompea suud lukku pane. Ja räägitakse ju paljugi, aga maksab siis kõike uskuda. No näiteks sedagi, et Kristiina Ojuland, täiesti kogemusteta noor näitsik sai Eesti delegatsiooni juhiks Euroopa Nõukogu juures vaid sellepärast, et tal on Mart Siimanniga väga head suhted. Nii head, et kui Siimanni naine sellest headusest kuuleks, ei oleks tema Mardi vastu hea enam pikka aega. Kui üldse veel kunagi...
Kõneldakse sellestki, et presidendi naine, Helle Meri, joovat kõvasti. Mina seda ei tea. Ma ei ole teda kunagi purjuspäi üheski seltskonnas näinud. Küll räägib ta seltskonnas ainult kalapüügist. Muud juttu ma tema suust eriti kuulnud ei ole. Eriti meeldib talle rääkida, kuidas ta koos meestega võrke sisse laseb ja siis saaki merelt nõudmas käib, kui suured ja ilusad olid kalad. Kalal käib ta tõepoolest üsna tihti, ikka koos Paslepa kaluritega. Aga ega kalurid napsist ära ütle...
Siiski ma imetlen Hellet, eriti tema näitlejameisterlikkust. Pole ju lihtne Lennart Meri kõrval mängida riigi esimese leedi rolli. Aga vähemalt seda rolli, kindlasti raskeimat oma mitte eriti õnnestunud näitlejakarjääri jooksul, on ta mänginud hiilgavalt."
Vilja Laanaru: "Vahel ma mõtlen sellegi üle, millise poliitiku naisega ma tõepoolest hästi läbi saan. On ju mul tõesti üks iseloomujoon, mis raskendab suhtlemist paljude naistega. Ma nimelt olen armukade. Nii et too jutt minu ja tolle näitsiku suhetest ei olnud sugugi tuhast tulnud - nii nagu enamik Toompea klatshijutte -, kus ikka suitsu, seal ka tuld.
Ma olen vahel lausa haiglaselt armukade. Võib-olla just sellepärast pole mul ka ühtki eriti lähedast sõbrannat - vähemalt Toompeal ega selle lähimas ümbruses. Kunagi sain ma päris normaalselt läbi Marju Lauristiniga. See oli Rahvarinde alguspäevil. Aga kui Edgari suhted temaga hakkasid halvenema, siis jahenesid ka minu suhted Lauristiniga. Kuigi Edgar väidab nüüd tagantjärele vahel vastupidist - mina olevat nende suhete halvenemise põhjuseks. Ma olevat isegi Lauristini peale armukadedaks muutunud ja hakanud teda Edgari juurest eemale tõrjuma.
Aga nojah - Edgarit pole veel keegi suutnud ümber veenda, ega siis minagi. Jäägu temale oma arvamus, mina arvan omamoodi. Huvitav oleks hoopis teada, mida Marju Lauristin arvab. Aga vaevalt ta seda arvamust mulle kunagi pihtima tuleb. Või kui tulebki, siis ütleb talle omase rahuga - poliitika on poliitika, meie huvid läksid lihtsalt lahku.
Nii on see tõepoolest. Sellepärast pole ehk minagi saanud lävida kunagi nende poliitikutega, kes isiklikult oleks kõige enam meeldinud. Ma olen olnud seotud Savisaarega - see tähendab seotust ka tema poliitilise sõprusringkonnaga. Ka naistega, kes siis sinna kuuluvad, kuigi isiklikult ei oska ma neist eriti midagi pidada. Ma tean, et Raine Vähi koob ilusaid kampsuneid, vähemalt oskab ta kudumisest nii ilusasti rääkida, et ma tunnen temaga kõneldes ennast otsekui käsitöötunnis olevat.
Vahetevahel olen ma teda kuulanud päris huviga, ehkki mulle ei meeldi tegelikult üldse ei söögitegu ega= heegeldamine-kudumine. Loomulikult teen ma need tööd ära, aga mingit naudingut ma sellest ei tunne. Ma sain söögitegemise enda meelest juba teises klassis selgeks ja seda õige kummalisel moel. Pole vähemalt kuulnud, et ükski teine tüdruk oleks sedaviisi kokakunsti õppinud. Kõigepealt panin ma paja tulele, siis võtsin... telefonitoru ja helistasin emale tööle:
"Vesi keeb, mis ma nüüd edasi teen?"
Aasta otsa helistasin, siis oli söögitegemine selge. Kui algas meie tutvus Savisaarega, läksin töölt varem ära, ostsin liha, salateid ja shampinjone ning tegin korraliku prae. Praad võis praetud shampinjonidega on Edgari lemmikroog. Ka jookidega olin ma võrdlemisi hästi kursis. Aga mida kauem me koos oleme olnud, seda üksluisemaks on jäänud minu söögid. Ikka viiner, muna ja mikroahi. Loomulikult mitte sellepärast, et ma oleksin laisemaks läinud või minu tunded Edgari vastu muutunud - ega ju tegelikult ahjukuumaga saa kunagi tundeid mõõta. Lihtsalt aega ei ole enam söögitegemiseks jäänud. Tavaliselt ma söögitegemisest seltskonnas ei räägi, sest ainult kokandusest või kudumisest kõnelemine ei viita just kõneleja erilisele erudeeritusele.
Vaike Nugist oskan ma vaid ühe telesaate põhjal ette kujutada. Ta istus kaamera ees, mummuline kleit seljas, ja tema ümber olid vahtkummist loomad. Palju-palju loomi. Ise oli ta seejuures nii hea näoga. Ta vist töötab Polümeeri mänguasjade tsehhis.
Katrin Laariga pole mul vahetut kokkupuutumist üldse olnud, me pole isegi ühes seltskonnas viibinud. Edgar ei käinud opositsioonis olles kunagi koalitsiooniga ühes seltskonnas, talle ei meeldi klaas käes poliitikast jõmiseda. Kui ta tahab midagi konkreetset rääkida, siis ta kutsub kas inimese enda poole või saavad nad kokku mujal. Aga niisama tühja juttu ajada - ta on selleks liiga tegus inimene.
Ainukene poliitiku naine, kellega on seltskonnas tõepoolest huvitav vestelda, on Kristi Kallas. Tema oskab olla ühtaegu nii huvitav kui ka naiselik. Ja naisel on suur osa poliitiku imago loomisel.
Siim Kallas ei ole oma head imagot võlgu sugugi ainult Hansapangale - ka Kristile peab ta selle eest aitäh ütlema. Kristi on minu arvates just seda tüüpi naine, nagu neid ajalugu on ikka armastanud üles tõsta: Jacqueline Kennedy, või... nagu meil on Siiri Oviir. Teda ma pean tõeliseks daamiks. Üks vähestest eesti naispoliitikutest, kes ei mängi daami, vaid kes seda ka tõepoolest on. Enda kohta ma seda küll ei julge öelda - kandku ma millist kübarat või kleiti tahes. Arvan lihtsalt, et daamiks olemiseks olen ma veel lihtsalt natuke noor. Ehk kümne aasta pärast...
Praegu aga, kui mul on mõni harv hetk kodus üksinda olla, võtan klaasikese punast veini, kerin jalad istumise alla ja võtan raamatu või lülitan sisse televiisori. Uurin naiste elu maailmaspoliitikas. Mis sellest, et ma hästi tean: mina ei saa nende sarnasteks kunagi. Ei kümne, kahekümne ega isegi viiekümne aasta pärast. Nii suureks nagu olid nemad. Tõenäoliselt ei saa ükski eesti naine. Meie riik ja rahvas on selleks lihtsalt liiga väikesed. Aga me peame ikkagi täitma seda rolli, mis meile ajalugu on andnud. Nii halvasti-hästi kui me seda oskame.
Eesti mehed hüppasid suvalistelt ametikohtadelt poliitikuteks ja on selle tööga ka kuidagi hakkama saanud. Läbi valimiste, läbi skandaalide, läbi karmi olelusvõitluse. Nemad on selles ikkagi mingi kooli saanud. Ent tulevikuks sellest enam ei piisa - kutselisi poliitikuid tuleb hakata kasvatama nii nagu kõiki teiste elukutsete esindajaid - arste, insenere, ajakirjanikke. Praegu neid juba ka kasvatatakse-koolitatakse. Aga ega poliitikute naisedki saa lihtsalt poliitikute naisteks sündida, nemadki peavad kasvama.
Ehk kunagi Rosina... Unistada ju võib.
Vilja Laanaru: "Miks ma küll tulin Toompealt ära ja asusin tööle siseministeeriumisse? Kas selle nimel tasus siis niiviisi pingutada, teha enam-vähem edukalt läbi valimised, pidada läbirääkimisi korraga nii suure kui väikese koalitsiooniga, et lõpuks maanduda ruumidesse, mis olid täis vananenud tehnikat ja vänget Priima haisu?
Sellised või umbes sellised olid mu esimesed mõtted Laial tänaval siseministeeriumi peahoonesse astudes. Võib-olla oleks targem olnud jääda koos Savisaarega Riigikogusse ja olla seal edasi asespiikeri nõunik.
Mäletan, kuidas parteiski käis selle üle vaidlus. Koalitsioon oli moodustatud, portfellidki enam-vähem jaotatud. Vaidlusi tekitas vaid siseministri ja majandusministri ametikoht. Savisaar arvas, et siseminister võiks olla tema ise. Põhjusi oli mitu. Ta oli tüdinenud Riigikogus istumisest ja tahtis midagi konkreetset teha. Tema natuuri juures pidi konkreetne tegevus ka piisavalt pinget pakkuma. Teine põhjus - kui Savisaar poleks seda portfelli võtnud, oleks see olnud tõenäoliselt Koonderakonna ehk teisiti öeldes Andrus Ööveli pärusmaa - temale oli Vähi selle jõuministeeriumi lubanud.
Savisaare oponentidel erakonnas olid sama mõjusad vastuväited - siseministeerium oli kõige ohtlikum ministeerium, siseministrit jälgis avalikkus kõige enam. Savisaart kui skandaalse kuulsusega poliitikut oleks aga eriti jälgitud. Kõige rohkem raius seda Hardo Aasmäe. Tagus, nagu tal kombeks, käega serviti vastu lauda ja aina kordas - Savisaar kui partei esimees ei tohi minna siseministriks, see võib tähendada kõrbemist tervele parteile.
Kuna Edgar polnud üksi - meid oli temaga koos sinna minemas terve meeskond -, siis otsustati siseministeerium ikkagi oma kontrolli alla võtta. Seal me siis olimegi, Edgar Savisaar ja tema meeskond - mina, nõunikuks saanud Vilja Laanaru, teine nõunik Kaia Jäppinen ja kolmas nõunik Piret Mürk. Üks Eesti Ekspress tituleeris meid "austavalt" Savisaare kaardiväeks.
Meeskonna meespere: kantsleriks pandud Jaan Toots; nõunikud Einar Sõõrumaa ja Juhan Kivirähk.
Vastu võttis seda meeskonda kõik Kaido Kamast ja temale isamaalistest ministritest - see tähendab Heiki Arikesest - mahajäänu. Ajalooline maja oli täielikult käest lastud. Ruumid olid aastaid remontimata, igalt poolt imbus juustesse ja riietesse vänge suitsuhais. Nagu oleks Kama oma Priimat igas ruumis käinud kiskumas või nagu oleks kõigile ministeeriumi töötajaile antud korraldus tõmmata ainult Priimat.
Lagunenud töölaudadel olid üksikud vananenud arvutid, nurkades seisid mingid pappkastid. Lähemal uurimisel selgus, et tegu pole siiski palja papiga - kastides oli arvutustehnika viimane sõna. Keegi polnud nende vastu lihtsalt huvi tundnud. Korda oli jõutud teha üksnes kantsleri tuba - see oli "viimase peal" remondi ja itaalia mööbliga.
Aga enam kui ministeeriumi väline pale üllatasid mind töötajad. Ma poleks iial osanud arvata, et mehed sedamoodi omavahel intrigeerivad. Alguses ei saanud ma sugugi aru, kes kellele üritab "ära teha" ja kes on kelle konkurent. Alles hiljem sain aru, et käib pidev sõda erinevate klannide vahel, kus kõige tavalisemaks, nõukogude ajast pärinevaks ähvardusviisiks oli: me algatame su vastu kriminaalasja. Ei tea ühtegi niiviisi algatatud kriminaalasja, aga seda oleks võidud teha küll - praktiliselt kogu siseministeeriumi süsteem oli korrumpeerunud. Vähemalt olid korrumpeerunud need, kes olid seal kauem töötanud.
Mis oli meil sellele kõiketapvale süsteemile vastu panna, et ise ellu jääda? Kantsler Jaan Toots - teda on isamaalased piitsutanud nii eest kui tagant, kuigi ta on väga lojaalne ja professionaalne riigiametnik. Tema ainus soov on teenida seadust ja sealjuures loomulikult ka silma paista. Lojaalsust valitsusele, kindlat kätt ja otsustavust tõestas ta kõige ilmekamalt 15. mail 1990, kui intrid ründasid Toompead. Toots oli peaaegu ainuke mundrikandja, kes ei kaotanud pead ja suutis ka teisi vastupanule kutsuda.
Ain Seppik - minu meelest on see mees olnud enne ja on ka praegu politseisüsteemi aju, tal on tohutu infopagas. Ometigi ei saanud me teda võtta nii üheselt kui teisi eelnimetatuid. Info hankimiseks lävis Seppik väga erinevate ringkondadega. Ta oli näiteks suur sõber pankur Hannes Tammjärvega. See tähendab, et ta võis olla lähedane Reformierakonnale.
Urmas Sõõrumaa tuli siseministeeriumi nõunikuks eraturvafirmast. Temast oli tõesti palju kasu. Vaatamata sellele, et tal olid ilusad suured pruunid silmad ja luuletaja hing, oli just tema see, kellel on kõige rohkem teeneid patrullteenistuse käimapanemisel Tallinnas. Ilusaid silmi oskas ta äriajamisel osavalt ära kasutada. On ju pruunid silmad tavaliselt tumedad nagu öö ja öösse on ennegi eksitud.
Siiski ei julge mina teda ega tema pruune silmi nii üheselt võtta kui paljud teised. Kardan, et sügisesest kallaletungist meie vastu oli esimene märk just tema lahkumine siseministeeriumist suvel. Kuigi lahkumine käis ääretult korrektselt, teadis Sõõrumaa tõenäoliselt rohkem kui rääkis. Ta oli Eesti Ekspressi vastutava väljaandja Hans H. Luige suur sõber ja lävis tihedalt ka Maksumaksjate Ühingu liikmetega. Küllap teadis ta ka nende lubadust "peksta" Siim Kallas koos reformistidega valitsusse. Liiga suured rahad olid mängu pandud.
Savisaar on alati palju tähelepanu pööranud avaliku arvamuse uuringutele. Seepärast tahtis ta oma meeskonda ka mõnd pädevat sotsioloogi. Vastav kokkulepe oli tal juba aastast 1994 EMOR-i esisotsioloogi Juhan Kivirähkiga, kes pärast valimisi pidi tulema Savisaare juurde tööle. Ta tuligi - nad austasid teineteist ja oskasid teineteise suhtes alati ka sõna pidada. Savisaar lootis Kivirähkile enamat pakkuda kui siseministeeriumi sotsioloogi töö. Savisaar unistas luua valitsuse juurde avalike suhete uurimise teenistuse, mille ülesandeks olnuks uurida kõige põletavamaid probleeme läbi avaliku arvamuse prisma. Selle teenistuse etteotsa pidi saama Kivirähk.
Palju on ajakirjanduses räägitud Savisaare ja Veiko Kulla suhetest. Ma ei oska selle kohta midagi öelda, sest ma lihtsalt ei tea, mis suhted nende vahel on.
Küll olen ma ise suhelnud Veikoga ja seda teab Edgargi väga hästi. Nimelt kord töölt koju minnes kutsus Kalle Klandorf mind Veiko Kulla sünnipäevalt läbi astuma. Miks ka mitte, mõtlesin. Aga nagu ikka tavaliselt, läksin ma sellelgi õhtul koju koos Edgariga. Koos temaga sattusime ka sünnipäevale. Kui oleksin teadnud, et ajakirjanduses sellest - Savisaar Kulla sünnipäeval - nii suur number tehakse, oleksin ma sünnipäevatordi küll söömata jätnud. Pealegi ei arva ma Veiko Kullast enam hoopiski seda, mida seal sünnipäeval, kus nad koos Kalle Klandorfiga kõrvu seistes paistsid väga head välja - mõlemad noored, tugevad, rühikad, ausa naeratuse ja ausate silmadega. Just nagu Ameerika parimatest politseiseriaalidest välja astunud. Ja ehtsast Ameerikast nad olidki..."
Vilja Laanaru: "Kes on elanud Keila-Joal kõige kauem ja millise sõiduriistaga sai kindral Laidoner Tallinnast kõige kiiremini oma suvilasse Keila-Joale? Mõtlen nendele küsimustele ja muigan. Ei, Keila-Joal pole üksnes tavatult ilus, vaid ka tavatult põnev.
Seepärast armastasin seal mändide all vahetevahel üksindagi jalutada - võis kohata inimesi, kes on saatnud korda midagi eriliselt ajaloolist. Või vähemalt neile püstitatud mälestusmärke. Astud ja astud, ja järsku keerab metsateel vastu perekond Kelam - Mari-Anne ja Tunne. Nemad on saatnud kahe peale korda midagi eriti ajaloolist - nad oskasid ennast Laari valitsuse aegu Keila-Joale sisse kirjutada. Sellega ei saanud hakkama Laidoner, Eenpalu, Vares-Barbarus ega Karl Vaino. Aga Kelamid said. Sellest hoolimata, et pansionaat on valitsuse oma ja antakse kasutada vaid vastaval ametipositsioonil olevale isikule ja tema perele. Andjaks on Riigikantselei.
Lähed Kelamite majamürakast edasi ja vastu tuleb pisike kollane suvila. Siin elabki pere, kes on osanud kõige kauem Keila-Joa maja enda käes pidada.
Kes nad on?
Olen seda küsinud õige mitmes seltskonnas. Tavaliselt arvatakse ära - see on ühendperekond Lauristinid-Allikud. Olga Lauristin sai võimaluse siia tulla juba 1947. aastal rahvakomissarina ja Jaak Allik elab siin täieõigusliku kultuuriministrina. Vahepeal oli tal see õigus ka EKP büroo liikmena ja Marju Lauristinil sotsiaalministrina. Ajad ja kombed on muutunud - nemad on jäänud ja küllap jäävadki.
Allikute suvilast edasi, seal, kus tahtis elama hakata Bruno Saul ja kus nüüd käib saunas Tiit Vähi, on üks põnev koht. Ainult väga vähesed teavad seda. Tõenäoliselt ei osata aimatagi, mis või kes on seal rägastikku mattunud künkal. Nii unustatud on see koht, kuigi tema järeltulijaid liigub siin karjade kaupa. Küll avalikult, küll varjamisi. Tõenäoliselt tema see oligi, kes sellele liikumisele siin ja kogu maailmas aluse pani - Vene impeeriumi salapolitsei ülem krahv Benckendorf. Siia, Keila-Joale, on ta maetud ja unustatud.
Aga sellest pole hullu - Eestis on isegi üks mees, kes on kuulutanud ennast vaat et võrdväärseks temaga. Kuigi serveerinud on ta asja natuke teisiti - mitmes seltskonnas on ta rõhutanud, et tema unistuseks on olla Eestimaa Edgar Hoover. See Eestimaa "Hoover" tõenäoliselt lihtsalt ei tea, et siin, kus tema poisid praegu ringi jooksevad, käib ringi Hooverist sugugi mitte vähem tuntud mehe vari, kelle valitseda olnud impeerium oli mõõtmetelt veelgi suurem kui Ameerika Luure Keskagentuuri legendaarsel shefil.
Mõtlen sellele ja muigan - on eestlased ikka suurusehull rahvas. Kõik peab olema neil ikka kõige, kõige, kõige. Keel maailma ilusaim, areng maailma kiireim, president maailma targim... Impeerium maailma parim - kui mitte mõõtmetelt, siis vähemalt töömeetoditelt.
Ma arvan tõemeeli, et Eesti Kaitsepolitsei ja selle ülema Jüri Pihli töömeetodid sarnanevad küll tunduvalt rohkem Benckendorfi kui Hooveri töömeetoditele. Õigemini küll krahvi järeltulijate, en-ka-ve-teelaste-ka-ge-peelaste töömeetoditeele.
Mul on nii arvamiseks piisavalt põhjust. Jüri Pihl ise millegi erilisega silma ei paista. Pealtnäha on ta küllaltki keskpärane ja silmatorkamatu, veidi ainult tüsedusele kalduv. Aga olla silmatorkamatu - see käib tema ametiga kokku, küllap talle on seda õpetatud. Kolleegid väidavad, et ta ei ole ei hea kriminalist ega jälitustöötaja, küll on ta aga hea organisaator ja väga hea propagandist, kes alati teab, mida, kuidas ja millises soustis serveerida.
1995. aastal hakkas Pihl järsku arvama, et tema unistuse saada Eesti Edgar Hooveriks rikub ära hoopis üks teine Edgar, kes sai siseministriks. Edgar Savisaar teadis tõenäoliselt natuke rohkem kui teadsid teised ja kui see oli meeltmööda Jüri Pihlile endale. Savisaar teadis tunduvalt rohkem, kui oli kirjas nendes klantsitud intervjuudes, mida Pihl vasakule ja paremale jagas. Ülikoolis õppis Pihl juurat. Siis läks ta tööle kriminaaljälitusse.
1980ndate aastate esimesel poolel käis ta Leningradis miilitsa erikoolis. Sellega on seotud esimene valge laik tema elus. Nimelt teavad mõned teadjad, et ta oli sel ajal Leningradis küll, aga hoopis KGB erikoolis.
Leningradist naastes sai Pihl kiiresti ülendust - temast sai Viru hotelli eriteenistuse ülem, kes pidi põhiliselt tegelema välismaalastega. Välismaalastega oli sel ajal õigus tegelda vaid teadagi kellel. Pihl ise oma seotust eitab, aga paljukest on neid, kes on oma töötamise selles organisatsioonis või siis töö tema kasuks üles tunnistanud. Ehk ainult mõned endised KGB tipud, keda juba siis sellel kohal tunti.
Viru periood ei lõppenud Pihlile hästi. Vaatamata tema Leningradis saadud kõvale haridusele ja suhtlemisõpetusele välismaalastega, ei mõjunud Leningradis-käik kuidagimoodi ühele tema vanale veale - nõrkusele naiste vastu.
Viru hotellis ta oma nõrkusega vahele jäigi, otse kõige palavamal hetkel. Kolleegid filmisid teda koos ühe kergete elukommetega soomlannaga. Loomulikult tuli sellest suur skandaal, Lubja tänaval korraldati parteikoosolek, kus asjaosaline - loomulikult Pihl, mitte kaunis tütarlaps - ähvardati miilitsast lahti lasta ja parteist välja visata. Pihl oli seda kuuldes hakanud vesistama, tormanud ootamatult WCsse, sulgenud ukse ja ähvardanud end kõigi ehmatuseks maha lasta.
Kõrged ülemused käisid ukse taga palumas, et ta rumalusi ei teeks. Lõpuks päästis Pihli siiski mitte suitsiidiähvardus, vaid kõrgete miilitsaülemuste, eriti tollase siseministri Marko Tibari soosing. Teine, kes kostis Pihli eest, oli Vello Rikkas, hilisem siseministri asetäitja ja praegune viinaäri Monopol üks juhte."
Vilja Laanaru: "Praeguseks on vähe jäänud neid, kes julgevad kaitsepolitsei peadirektorilt Jüri Pihlilt küsida, mis siis ikkagi 1980. aastate lõpus Virus juhtus. Kui keegi siiski küsib, on Pihlil loomulikult seletus valmis: nimelt olla keegi kõrge Moskva miilitsaülem avastanud, et Pihli isa oli Saksa sõjaväes. Tolleaegsete tavade järgi pidi ta siis hüvasti jätma nii hea ametikoha kui ka pealinnaga - ta suunati Võrru.
Seal pidas ta tõepoolest aastatel 1988-1990 miilitsaülema ametit. Olen nüüd kodus Võrumaal käies sirvinud huvi pärast vanu ajalehti. Sellist intervjuude tulva nagu nüüd, ei olnud Jüri Pihli kohta siis kuskil. Küll kirjutati juba siis ääri-veeri pead tõstvast rahvusradikaalsest liikumisest. Algas ju Võrust mitmete hilisemate ERSP ja Eesti Komitee tegelaste karjäär, seal tegutses parteitegelastele palju peavalu teinud Võru Sõltumatu Noortekolonn nr 1 ja olid noorte kokkupõrked miilitsaga. Tol ajal oli miilitsas üsna levinud versioon, et Pihl saadetigi kogenud tshekistina Võrru vastuaktsioone korraldama. Pole ime, kui see just nii oli, sest paljude miilitsatöötajate unistus oli sattuda KGB ridadesse. Jüri Pihl oli samuti tüüpiline miilits - aus, õigeuskne ja karjäärihimuline.
Oli kuidas oli, aga Võru avalikkusele jättis Pihl enam-vähem hea mulje, eriti pärast tema eelkäijast miilitsaülemat, kes oli suure joodikuna üsnagi halva kuulsusega - tuntud oli tema komme baaris avalikult urineerida.
Kui 1990. algul Toome valitsus hakkas mineme ja Savisaare valitsus tulema, käsutati Pihl ruttu Tallinna tagasi ja pandi tööle Harju miilitsasse. See oli viimaseid päevi siseministri ametit pidava Marko Tibari üks viimaseid käske. Ometi jättis Võru Pihlile oma jälje. Naine temaga sinna kaasa ei läinud, vaid nõudis lahutust. 1990. aasta algul oligi üsna skandaalne lahutus. Seda just olmelises mõttes, kuigi Pihli sõbrad kõnelevad märksa pikantsemast momendist - nimelt oli naine Jüri kohtus ära neednud. Kui see pidavat veel uue naise võtma, siis kuivavat tal munad ära. Ja ei olegi saanud Jüri Pihl rohkem abielluda. Aga naisi armastab ta sellest hoolimata endistviisi.
Karjäärihimulise mehena paistis Pihl varsti Tallinnaski silma. Ta uuris kõmulist mõrva, Rootsi ametiühingutegelaste tapmist 1991. aasta jaanuaris. Tapjad leiti ja tee edasisele karjäärile oli vaba.
1991. aasta suvel nimetati Pihl esimest korda kaitsepolitsei pealikuks. Kuigi siis ei olnud sellel struktuuril sellist tähendust nagu praegu. Kapo oli siis politseiameti koosseisus vaid omaette büroo, kus töötasid mõned inimesed.
Savisaar kohtus Pihliga 1991. aasta sügisel, kui nad organiseerisid mõned üleriigilised operatsioonid kuritegevuse vastu ja Savisaar nõudis kaitsepolitsei osalemist. Omaette ameti õigustesse astus kapo 1992. aasta suvel. Võib öelda, et sel päeval astus Pihl poliitikasse.
Kõnnin mõttes jälle seal Keila-Joa mändide all. Lund on sadanud. Palju-palju värsket lund. Teen jalajälgi lumele ja uurin siis neid nagu kunagi lapsepõlves Võrumaal. Männidki on siin samasugused nagu Võrumaal. Olen hakanud neidki nüüd armastama. Eriti seda suurt ja vägevat, mis kasvab otse meie suvila kõrval. Kuigi minu lemmikpuu on tegelikult pihlakas. See, mis kasvas otse minu kodu rõdu all. Arvan isegi et tean, kuidas ta sinna kasvama sai. Meie maja läheduses muidu pihlakaid ei olnud, oli igasuguseid teisi puid. Aga isa armastas pihlakaveini. Usun, et rõdult, kus me marjadest mahla ajasime, mõned seemned alla lendasidki ja ühest siis pihlapuu võrsuski.
Maha ei raiunud teda keegi - pihlakas on ju nii hea auraga. Kui me kõrvalmajja kolisime, vaatasin ma läbi akna ikka aeg-ajalt oma pihlapuud. Tundsin kaugelegi ta aurat - see rahustas.
Keila-Joa männid on ilusad. Võib-olla ilusamadki kui minu pihlapuu. Aga nende aurat ma ei tunne. Tunnetan seda aurat, mis siin valitseb ja on valitsenud. Otse meie suvila vastas, teisel pool jõge asus piirivalvekordon. Piirivalve oli üks KGB osasid.
Loomulikult me teadsime siis, millises toas mida rääkida tohtis. Isegi venelastel olid aparaadid, millega sai läbi akende pealt kuulata. Ka suvilatekompleksi üks maja oli poolenisti täis pealtkuulamisseadmeid. Asi oli tolles totalitaarses riigis läinud nii absurdiks, et isegi üks ENSV alustalasid, Karl Vaino ei julgenud helistada oma majast. Kui ta tahtis segamatult kõnelda, läks ta väravaputkasse helistama.
Mul on vahel tunne, et me oleme teel just samasuguse riigi poole. Kaitsepolitsei, mis on de jure küll ainult üks ametkond, muutub de facto üha enam riigiks riigis, võttes üha enam üle KGB töömeetodeid.
Mäletan, et opositsioonis olles põrkus Savisaar mitu korda kapoga kokku. Ta tõstatas küsimuse telefonide ebaseadusliku pealtkuulamise kohta kapo poolt. Loomulikult eitasid pealtkuulajad seda. Vaidlus käis pool aastat, sellesse sekkusid isegi õiguskantsler ja Ülemkohtu esimees. Lõpuks võttis Riigikohus vastu otsuse, kus tunnistati, et on esinenud tõepoolest ebaseaduslikke pealtkuulamisi. Aga mingit kriminaal- ega isegi distsiplinaarasja ei algatatud, kellegi süüd ei arutatud.
Teine kord luges Savisaar ette rea härraste nimesid, kes nüüd töötavad kaitsepolitseis, aga varem olid KGB-lased. Ei viskunud valitsuskoalitsioon eesotsas metsavendade hea nime eest seisva Laariga Pihli kallale - aga just KGB eelkäija ahistas metsavendi kõige enam. Üksmeelselt hakati arutama Savisaare süüasja - kuidas julgeb tema küll riigi saladusi reeta."
Vilja Laanaru: "Kaposse asub tööle üha enam endisi kagebeelasi. Nad ei oskagi teiste meetoditega tööd teha kui tegi seda kurikuulus ja kõikvõimas varalahkunud vanem vend.
Kapo hakkab juba saavutama sama staatust, mis oli KGB-l NSV Liidus - ta on muutunud puutumatuks. Ajakirjandus ja ajakirjanikud võivad ja julgevad Kapot ainult kiita, Kapo ise seevastu muutub üha julgemaks, isegi jultunumaks - ta on hakanud koguma ka komprat.
Kompra all mõtlen ma seda, et kuigi inimene pole midagi riigi- ega seadusevastast teinud, kogub Kapo igaks juhuks tema kohta andmeid, et need vajaduse korral tema kompromiteerimiseks käiku lasta. See joon lähendab Kapot ehk kõige rohkem eestlaste hulgas nii vihatud-kardetud KGB-le.
Nii ei olegi meil tekkinud niisugust tüüpi kaitsepolitseid või vastuluureorganisatsiooni nagu Soomes, Rootsis, Saksamaal, Inglismaal või mistahes teises demokraatlikus riigis, kus põhiülesandeks on vastuluure, terrorismivastane võitlus ja korruptsiooni väljajuurimine. Kapo ei ole siiamaani saanud kätte ühtegi välisluure agenti, kuigi Pihli kohta ütlevad tema alluvad, et andke talle mistahes ülesanne, küll ta selle ka täidab. Ju pole agentide püüdmist seni nii tähtsaks peetud.
Kapo ei ole saanud kätte ka ühtegi terroristi-pommipanijat. Neist ei tohiks Eestis ometigi puudust olla - esimene suurem pommiplahvatus Tallinnas Vabaduse platsil ja seni viimane Narva gümnaasiumis möödunud aastal. Kui palju neid vahepeal on olnud, seda ei mäleta vist enam isegi Kapo.
Vähe sellest, et Kapo pole oma otseste ülesannete täitmiseks piisavalt initsiatiivi näidanud, ka paljud kõrgemalt poolt antud korraldused on jäänud täitmata. Mäletan, kui 1995. aasta suvel siseministeeriumis arutati võitlust kuritegelike rühmitustega. Kohal olid nii Jüri Pihl kui ka politseiameti peadirektor Ain Seppik. Lepiti kokku, et tshetsheenide ja nende liidri Haron Dikajeviga asub tegelema Kapo, kelle ülesandeks jäi ka Dikajevi arreteerimine.
Peagi puhkes võitlus Krasnodari grupeeringu ja tshetsheeni maffia vahel. Tshetsheenid tapsid Tallinnas mitu Krasnodari grupi liiget. Kapo sai selle võitluse käigus ohtralt teavet tshetsheenide ja nende liidri Dikajevi liikumise kohta, ometigi ei järgnenud arreteerimist. Siseminister kuulis oma üllatuseks hoopis, et Kapo on kõik materjalid üle andnud kriminaalpolitseile. Viimaks Koit Pikaro juhtimisel Dikajev arreteeritigi.
Lõppude lõpuks võiks ju olla ükskõik, kes kurjategija kinni võtab. Nii võiks mõelda ehk siis, kui see oleks ainus niisugune juhtum. Kui aga Kapo jättis siseministrilt saadud ülesanded korduvalt täitmata, siis paneb see paratamatult mõtlema. Eriti, kui need ülesanded puudutasid tshetsheene või nende liidreid. Ehk vastab siis ikkagi tõele oletus, et Kapo eesotsas Pihliga oli miskitmoodi tshetsheenidega seotud, kas või näiteks praegu Eesti Panga turvaülema ametit pidava Marko Tibari ja rublamüügi kaudu. Võib ka olla, et Pihli ja tshetsheenide sidemed ulatuvad märksa sügavamale, kui ma oskan arvata.
Märksa lihtsam ja ohutum on tegeleda valgekraedega - pankurite, ministrite, kohtunike, Riigikogu liikmete - kui kuritegeliku maailmaga. Et Kapo riigi kaitsmise asemel just nendega üsnagi tõsiselt tegeleb, kinnitasid päevad, mil Laari valitsus langes. Ei olnud täpselt selge, kes asemele tuleb, kas Kallas või Vähi või...
Kaitsepolitseis algas siis täielik paanika - veel hullem kui KGB-s NSV Liidu lagunemise järel. Nemad olid vist oma stsenaariumid selleks puhuks varem ja paremini läbi töötanud. Eesti kaitsepolitsei kaotas täielikult pea - hakati massiliselt hävitama dokumente. Mida see tähendas? Arvan, et ainult üht: oli palju pabereid, mida sai näidata Laari valitsusele, aga ei saanud näidata näiteks Vähi valitsusele.
Arvan, et sellele küsimusele polegi nii raske vastata. Piisab, kui mõelda vaid sellele, miks üha rohkem inimesi püüab Pihlile meeldida. Eriti just need, kes ootavad presidendi poolt nimetamist mingile kõrgele ametikohale. Tavaliselt president konsulteerib enne Pihliga, kas inimesel pole pattu hingel. See puudutab ennekõike kohtunikke. Tänavu saab täis kolmeaastane tähtaeg, mil kohtunikud on ajutiselt ametis. Nüüd peaks president kinnitama nad eluks ajaks ametisse. Aga kui järsku ei kinnita? Otsus sõltub paljuski Pihlist. Eriti kardavad seda venelastest kohtunikud, sest paljud said neist kodakondsuse nii-öelda avansiks ja nüüd on Pihlil lihtne teatada presidendile, et seda või teist ei saa kinnitada - ta pole näiteks eesti keelt ära õppinud.
Siseministeeriumis töötades kogesin õige mitmel puhul, et Pihl püüdis suunata asjad, mille otsuses ta polnud ette kindel, kohtunike juurde, kelle ametisse kinnitamisega on probleeme olnud. Nendeks olid mitmed venelastest kohtunikud, aga ka Helve Särgava. Loomulikult pole ainult kohtunikud Kapo lõa otsas. Seal siplevad ka mitmed ministrid. Eriti suur mõju oli Pihlil oma otsestele ülemustele - siseministritele. Pihl uhkustab siiamaani, et kuigi Parek lausa nõudis, et ta võtaks Tiit Madissoni oma alluvusse tööle, ei teinud ta seda ometigi ja lubas pigem lahkuda Kapo ülema ametist.
Loomulikult ei nimetatud Madissoni mitte kellekski. Pihl töötas rahulikult edasi ja valitses sisuliselt tervet ministeeriumi. Heiki Arikesega tal eriti lähedasi suhteid ei tekkinud - Pihl pidas Arikest ajutiseks nähtuseks. Pärast Arikest tuli Kama, kelle korraldusel hakati pitsitama pankureid. Ühtviisi jälitati nii Hansapanga meest Hannes Tamjärve kui ka Eesti Panga presidenti Siim Kallast. Kama lihtsalt ei sallinud pankureid ja Pihl ruttas tema käsku täitma hoolimata kodanikuõiguste rikkumisest.
Sedaviisi, kasutades osade poliitikute toetust, endisi KGB-lasi ja nende töömeetodeid, on osanud muidu nii hall ja ilmetu Pihl luua riigi riigis. See riik üha laiendab ennast. Kardan, et see toimub teise riigi, demokraatia ja õigusriigi arvel.
Vilja Laanaru: "Suve südames hakkasin järsku tundma, et hakatakse riiki pöörama. Ma ei tea, millest mul see tunne tekkis, ja ma ei oska seda kuidagi seletada. Lihtsalt mingi seitsmes meel või kõhutunne ütles, et asjad pole päris nii nagu nad olema peaksid.
Juulis käis politsei kombainiga ühest Viljandimaa moonipõllust üle. Minu arvates oli täiesti loomulik, et põllu omanik, ehtne Mulgi taluperemees Kõvatomas seepeale mulgi kombel vihastas. Kära käis üle Eesti ja kindlasti kaugemalegi. Tehti ju "sõltumatuid ekspertiise" Soomes - küllap Kõvatomas teadis, mille ja kelle peale ta mängis.
Tema varjus seisis talule moonikasvatuseks seemned müünud aktsiaseltsi Morgan peaaktsionär Ilmar Mändmets. Loomulikult pidi Mändmets pärast ka põllul kasvanud kenade lillede kahtlased seemned kokku ostma. Arusaamatuks jäi, kellena Mändmets selles "sõjas" esines, kas aktsiaseltsi esimehena või Tiit Vähi valitsuse liikmena, põllumeeste huve esindava ministrina.
Lõpuks oli temagi sunnitud tõdema, et enne lillkaunitaride kasvatamist Eestis peaks selle vastavusse viima ka seadusandlusega. Kas ta Morgani suuraktsionärina on sellest kas või õige raasuke huvitatud või sõdib ta kõigi laekuvate tuhandete nimel sellele vastu? Mind oleks see põllumajandusse puutuv värk jätnud täiesti külmaks, kui seal poleks kaasa löönud ka Edgar. Ja nagu ikka - täie rauaga!
Miks ta seda tegi?
Mina tean vaid seda, et põlluleminekust sai ta teada ehk napp veerand tundi enne "operatsiooni" algust. Sellele "operatsioonile" mõeldes panen ma ta alati mõttes jutumärkidesse - ei saa ju isegi kääbusriigis väga tõsiselt võtta aktsiooni, kus rood mustades maskides eriväljaõppe saanud automaatureid piirab ümber ühe taluniku seemnepõllu ja siis, olles läbi viinud eelluure, laseb kombaini lilli lõikama.
Ometi asus Savisaar viivitamatult politsei poolele. Õigemini teda sunniti sinna asuma, sest ajakirjanduses keerati operatsioon kohe Edgari vastu. Nagu oleks tema selle põllu - ja loomulikult ka kõik teised moonipõllud - välja nuhkinud ja andnud siis ainuisikuliselt käsu "operatsiooni" alustada. Tema süü on ehk see, et ta ei pidurdanud operatsiooni läbiviijaid. Aga mida oleks pidanud ta tegema? Siseminister, kellele allub seitse ametit, saab kolmveerand kaks südasuvisel päeval teate ühest ametist, politseiametist, et minnakse Mulgimaa pisipõllule moone lõikama, sest need olevat kahtlased. Automaaturid on rivis, kombain ja kombainergi valmis. Kas jõuab tema siis kontrollida, mis seal põllul tegelikult kasvab, kas süütute seemnetega kaunid lilled või kuritegelik mõnuaine.
"Ise teate, andke minna," rahmas ta vaid telefoni.
Ja minnaksegi - loomulikult kallale Savisaarele. Kui ühel pool seisab põllumajandusminister oma erahuvidega, ei tohi ka teiselt poolt vastas olla ametkonna asejuht. Ikka minister.
Mul oli sellel õhtul magama heites tunne, nagu oleks kombainiga minust, mitte moonipõllust üle käidud. Nii räsituna tundsin ma ennast. Ega tõenäoliselt Edgargi ennast paremini tundnud - vähkres ühelt küljelt teisele, ei saanud kaua und. Kuigi tõenäoliselt olnuks tema jaoks lihtsaim lahendus loost eemale hoida. Et tema ei tea midagi - ei moonidest, nende seemnetest ega kombainist. Tema pole lihtsalt käsku andnud. Ja keegi poleks saanud tõestada - ehk välja arvatud kapo, kelle võimuses, nagu pärast selgus, on kõik - ,et tema oli kombainikäsutaja. See olnuks siis lausa musta valgeks võõpamine.
Aga Edgaril on ikka kombeks alluvaid hoida. Nii ka seekord. Tuld hakati andma tema pihta. Kõigist raudadest. Õnneks said tulistajadki aru, et lastakse asjatult. Seekord oli seadus Savisaare poolel. Õigemini, ei olnud seadus kummagi - Savisaare ega Mändmetsa poolel - seda tunnistasid mõlemad mehed lõpuks avalikult. Politseinikud ei tohtinud kohtu otsuseta saaki lõigata ja talunikud kasvatada seemneid, mille oopiumisisaldust keegi täpselt ei tea.
Nõnda kaks ministrit avalikult kokku leppisidki - tarvis on seadustada uimastavate ainete kasvatamine. Nii palju oli siis sellest suurest tülist vähemalt Eesti riigile kasu, et hakati täitma jälle üht lünka seadusandluses. Kui palju see lünk tegi lünklikumaks Savisaare närvisüsteemi, seda teab ainult tema ise. Politseiameti peadirektor Ain Seppik, kes kuraasikalt lubas pärast esimese moonipõllu mahaniitmist ka kõik järgmised hävitada, tõmbas üsna ruttu saba jalge vahele. Ei ole kuulnud, et ta oleks rohkem ühtki kombaini käsutanud.
Savisaar ei olnud mugav ülemus, ta sundis oma alluvaid liigutama. Siseministeeriumis kasvas nõudlikkus. Hakati korraldama öiseid reide prefektuuridesse, et mehi liistule tõmmata. Tulemusi ei tulnudki kaua oodata. Juba suvel hakkas tõusma avastatud kuritegude protsent, eriti raskete kuritegude osas. Ärevaks läksid ka maffiabossid. Aastaid ei olnud neid keegi häirinud. Nüüd selgus, et Malinovski, Särg-Sarkisjan, Dikajev ja paljud teised polnud puutumatud. Ka neid ähvardas kinni võtmise ja kohtu ette sattumise oht. Savisaarel oli idee alustada maffia Eestist välja juurimist tippudest. Oli kavandatud plaangi, kuidas murda maffiagrupeeringud 1995. ja 1996. aasta jooksul. Edgarile oli väga suureks pettumuseks, kui halvasti kriminaalpolitsei ja kapo selleks valmis olid. Siseminister nõudis mitmel korral Dikajevi arreteerimist ning Gorbatshovi leidmist, arreteerimist ja Eestisse tagasi toomist, sest oli tunda, et just temast viivad niidid mitme teise kuritegeliku rühmituseni. Keskkriminaalpolitsei ja kapo ei tahtnud aga arreteerimisest eriti midagi arvata. Mäletan hästi Savisaare nördimust pärast Pihli tunnistust, et tal pole Gorbatshovi kohta mingit materjali peale ühe passivõltsimise.
Peale maffiosode oli plaan ette võtta valgekraed, pangandus ja äridesse pugenud must raha. Õigemini küll selle peremehed. Kui meie meeskond ministeeriumisse läks, teadis Pihl õige varsti, et kohe on paljastamisel kuriteod Erastamisagentuuris, kohtu ette tuleb tuua Viru hotelli erastamine, aga ka mõni muu tehing. Algul Savisaar uskuski Pihli, aga kui paari päeva pärast oli jutt ainult jutuks jäänudki, sai Savisaar aru, et Pihl serveerib talle asju nii, nagu ta tahaks näha, mitte aga nii, nagu need tegelikult on. Kogu kaitsepolitsei süsteem oli majanduskuritegude avastamiseks ette valmistamata, puudulik oli ka seadusandlus. Töö normaalseks käivitamiseks vajas majanduspolitsei rohkem raha ja häid spetsialiste. Nii lootis ta jagu saada ka valgekraede kuritegevusest, ohjata kolmekümne perekonna idee propageerijaid, sest Savisaar nägi neis ohtu demokraatiale. Olid ju selle idee ristiisad - Tamjärv, Taal ja Sildmäe - avalikult väitnud, et nemad demokraatiat ei toeta. Tõepoolest, võis ju neidki mõista - demokraatia pole efektiivne panganduses. Ja ju nad siis arvavad, et see pole efektiivne ka ühiskonnas.
Kui kolmekümne perekonna idee välja käidi - see oli kaks ja pool aastat tagasi -, rehkendati, et kolmekümne hulka pääseja peaks omama vähemalt 10-miljonilist kapitali. Nüüd on see summa kindlasti kasvanud, aga kui suureks, teavad ainult selle idee kavandajad ise. Igal juhul nii suureks, et kõigi nende perekondade kapitaliga kokku oleks võimalik nii nähtamatult kui nähtavalt Eestit hallata. Nende peredele kuuluksid nii tööstus, side, transport kui ajakirjandus, nende juhtida-juhendada oleks kohtud ja politsei. Loomulikult istuksid Riigikoguski vaid nendemeelsed inimesed.
Niisugune riik oleks küll hea riik. Aga ainult nendele kolmekümnele perele.
Vilja Laanaru: "Muidugi andis Savisaar endale aru, et sõda nende kolmekümne perekonnaga, kes tahtsid ja tahavad praegu kindlamalt kui kunagi varem Eesti riigi lihtsalt tasku pista, teha temast tõelise banaanivabariigi, tuleb raske. Kogu riiklik süsteem oli juba mõnda aega selles suunas arenenud. Seepärast polnud mõtet rusikatega vehkima minna, tarvis oli tegutseda kindla peale. Et asuda korrumpeerunud, sisevastuoludes süsteemi etteotsa, oli vaja end põhjalikult ette valmistada, tugevdada omaenda ja nende inimeste positsiooni, kes kandsid sama ideed, mis Savisaar. Alles siis oleks võinud kolmekümne perekonna teooriat avalikult ja väga kriitiliselt vaagida.
Teine tähtis töölõik, millega Savisaar pidi siseministrina tegelema, puudutas kodakondsus- ja migratsiooniametit. Eestis oli tekkinud olukord, kus sajad tuhanded inimesed ei olnud seni end registreerinud elamis- ja töölubade taotlemiseks. Lähenes tähtaeg, 12. juuni 1995, mil taotluste vastuvõtt pidi lõppema.
Oli näha, et kui Eesti riigil ei õnnestu elamis- ja töölube muuta muulastele riiklikult vastuvõetavaks, siis võib tekkida suur sotsiaalne konflikt. Tekkimas oli suur hulk illegaale, kelle kohta oleks võinud öelda, et nad ei täida seadusi. Järgnenuks kaks võimalust: kas muuta illegaalide survel Eesti riigi seadusi või tunnistada, et iseseisvas Eesti riigis ongi seaduste rikkumine täiesti normaalne nähtus.
Välismaalaste seadus oli ja on praegugi täis utoopiat ja vastuolusid, aga Savisaare-Vähi valitsusel polnud teist võimalust, kui hakata seadust ellu viima, sest aeg ei oodanud. President Lennart Meri seletas küll Euroopa Nõukogus heas inglise keeles, et tähtaega tuleb pikendada ja rahvusvaheline avalikkus peab Eestit seejuures mõistma. Paraku on rahvusvahelise avalikkusega lood nii, et kui suurriikide juhid on asja teistmoodi otsustanud, siis ei juhtu pärast väikeriigi suurte sõnameistrite vastupidiseid sõnavõtte mitte midagi. Rääkigu nad heebrea, vene või setu keeles ja kasvõi mulgi murdes - asi on otsustatud.
Nii läks seegi kord. Seepärast tuli alustada viivitamatult kampaaniat elamislubade taotlemise õhutamiseks. Savisaar on tuntud kampaaniameister ja alustatu ületas kõik ootused. Mart Laari valitsemisajal taotles töö- ja elamislubasid 30 000, Andres Tarandi valitsemisajal 70 000, kuid Savisaare-Vähi teisel valitsemisajal juba 227 000 muulast.
Selle kampaaniaga suutsime tõmmata kindla piiri, et ainult lojaalsed välismaalased saavad osaleda eesseisvatel kohalikel valimistel. See oli põhimõtteline otsus Tallinna volikogu ja ka Virumaa kohalike omavalitsuste uuendamiseks. Ma usun, et need otsused annavad valimistel end juba õige pea tunda.
Üks delikaatsemaid töövaldkondi oli siseministeeriumis kaadripoliitika. Küllap vaevab paljusid küsimus, kas Savisaarel oli plaanis välja vahetada näiteks kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl, sest Pihliga on nähtavate ja nähtamatute niitide kaudu seotud palju, liigagi palju inimesi. Kõik nad teadsid, mis juhtus siseministeeriumi kantsleri Gero Kartauga ja politseiameti peadirektori Herman Simmiga. Need mehed vahetati pärast Savisaare võimuletulekut õige ruttu välja. Küllap sõelus pärast seda pükstes püüli ka Pihl.
Ma olen siiski kindel, et Savisaar ei kavatsenud Pihli kõrvale puksida. Põhjus on lihtne. Kartaud ja Simmi ei vahetanud Savisaar välja vastalisuse pärast, vaid hoopis proosalisemal põhjusel. Nad olid siseminister Savisaarele väga lojaalsed ja ilmselt poleks nendega kunagi tekkinud allumatuse probleemi, nagu hiljem Pihliga juhtus. Küsimus polnud aga lojaalsuses, vaid kompetentsuses.
Kartau ja Simm polnud kassid, kes korralikult hiiri püüavad. Kui Kartau lahkus ja ministeeriumi osakonnajuhatajad kokku kutsuti, võttis üks naine pisarsilmil sõna. Ikka stiilis: "Oh Kartau, meie pehme karuke, mis nüüd küll..."
Ma olen isegi mõnikord sentimentaalne, hoopis sentimentaalsem kui olla tohiksin ja tahaksin, aga sellist vesistamist pehme karukese ümber ei tule kohe meeldegi. Mõtlesin selle jutu ajal hoopis muud - seda, kuidas pehme karuke ei suutnud kellelegi "ei" öelda. Eriti ülemustele. Siseminister Heiki Arikese ajal kirjutas karuke alla dokumendile, mis kuulutas kuulsa Suzukide ostu politseile ebaõnnestunuks, vaat et lausa riiklikuks kuriteoks, mille korraldaja Jaan Toots tuleb kui mitte maha lasta, siis vähemalt kinni panna. Kui siseministriks sai Kaido Kama, kirjutas karuke alla uuele dokumendile ja Suzukide ostmine muutus ülimalt põhjendatuks.
Samad probleemid olid ka Simmiga. Igal hommikul oli ta ministri eesruumis juhendeid saamas ja infot jagamas. Ta torkas silma selle poolest, et ei suutnud ise midagi otsustada, ka pisiküsimusi. See oli minu meelest siseministeeriumi üldine häda, et keegi ei tahtnud võtta endale otsustamisega kaasnevat vastutust. Simm oli enne politseiameti peadirektoriks saamist Harju prefekt ja selles ametis olnud ta sobiv mees. Käis mööda maakonda, patsutas külanaisi tagumikule, ajas külataatidega juttu ja sai kätte vajaliku info - just nagu Valter Udam piimavalterina saavutas alati oma viietuhandese väljalüpsi.
Kui Simm sai politseiameti peadirektoriks, hakkas ta kohe silma torkama, kahjuks küll ebakompetentsusega. Selles ametis enam vanast meetodist ei piisanud. Vaja läks ka natuke analüüsivõimet ja riskijulgust.
Simm paistis silma veel teisegi asja poolest. Nimelt kannatas ta jälitamismaania all. Mitmed mehed on rääkinud, kuidas nad olid koos Simmiga Saksamaal Garmisch-Partenkircheni mäe jalamil ja politseiameti peadirektor sealt ülevalt alla näpuga kahele imepisikesele tundmatule osutas: näed, need kaks seal jälitavadki mind.
Simmi jälitamismaania meenutab ekspankur Rein Kaarepere lugu. Temagi kannatas pärast Tartu Kommertspanga pankrotti jälitamismaania all. Aga tema puhul on natukene mõistetavam - miljonid kroonid rahva raha haihtusid olematuks, eks siis oli põhjust karta ka kinnivõtmist või lihtsalt kättemaksu.
Vahetevahel olen ma mõelnud, et kui Eestis on mõne võlgu jäädud tuhande pärast pomme pandud ja inimesi teise ilma saadetud, kuidas siis ikkagi on Kaarepere nii terve nahaga pääsenud. Aga see on loomulikult Rein Kaarepere ja tema võlausaldajate, mitte minu probleem.
Jälitamist kartis Simm tõepoolest sama paaniliselt nagu Kaarepere. Kord näitas ta Pihlile taas kellegi valget autot, mis teda jälitavat. Pihl laskis autot kontrollida ja tuli välja, et see on päästeameti peadirektori Harri Heina auto.
Ma oskan Simmi ja Kaarepere maaniast teha vaid ühe järelduse: jälitamist kardavad need, kelle käed - südametunnistusest ei räägi tänapäeval enam keegi - pole päris puhtad. Simmi käte kohta ei taha ma muidugi midagi öelda."
Vilja Laanaru: "Olen siiamaani mõelnud rohkem kaitsepolitsei peadirektori Jüri Pihli tugevatele külgedele. Aga ega tal nõrkustestki puudu olnud. Mina märgiksin Pihli nõrkusi kolme märksõnaga. Kõigepealt tshetsheenid, siis Isamaa ja lõpuks KGB.
Millegipärast on Pihlil hirm tshetsheenide ees, või on see hoopis aukartus või miski muu, miks ta püüab nendega mitte tegelda. Mäletan hästi, kui 1994. aastal Kapo arreteeris ühe Eesti Börsi juhi Heinmetsa, kes mitteametlikel andmetel oli tshetsheenide kauba vahendaja Eestis. Eestist liikusid relvad Tshetsheeniasse, mille eest tasuti narkootikumidega.
Heinmets nabiti kinni põhjendusega, et ta oli hoidnud norkootikume. Mõni aeg hiljem vabastati ta põhjendusega, et narkootikume siiski polnud, oli hoopis mingi muskuspulber. See on umbes sama, kui jalgratas Eiffeli torniga segi ajada. Kaldun arvama, et Pihl lihtsalt soovis iga hinna eest hoiduda konfliktist tshetsheenidega.
Pihli nõrkusest tshetsheenide vastu räägib teinegi fakt. 1995. aasta suvel arutas Savisaar eraldi Pihli ja politseiameti peadirektori Ain Seppikuga Kapo ja politsei tööjaotust võitluses kuritegelike grupeeringutega. Lepiti kokku, et tshetsheenide ja nende liidri Haron Dikajeviga hakkab tegelema Kapo, kelle ülesandeks jäi ka Dikajevi arreteerimine. Hiljem, kui puhkes võitlus tshetsheenide ja Krasnodari grupeeringu vahel ning tshetsheenid tapsid mitu krasnodarlast, sai kaitsepolitsei korduvalt tshetsheenide kohta ulatuslikku informatsiooni, mis oli küllaldane nende ninameeste arreteerimiseks, aga millegipärast mingit seadust kaitsvat tegu Kapo poolt ei järgnenud. Dikajevi arreteeris hoopiski kriminaalpolitsei eesotsas Koit Pikaroga. Jällegi oli Kapo eesotsas Pihliga osanud sellest mängust kõrvale hoida.
See aga ei tähenda, et Pihl oleks pidanud asuma hiljem Savisaare vastase vandenõu üheks aktiivsemaks tegelaseks. Miks ta siis seda ikkagi tegi?
Ma arvan, et alguses oli ta siseministrile lojaalne ja mõlemad püüdsid teineteisega hakkama saada. Aga ilmselt oli peale Savisaare veel liiga palju neid inimesi, kellele Pihl pidi olema lojaalne. Näiteks need poliitilised ringkonnad, kellest ta oli sõltuvuses.
Teisalt hakkasid oma osa mängima kindlasti ka ametkondlikud huvid, sest Kapo ja Pihl olid siseministeeriumi süsteemis olnud pikka aega tõepoolest eelisseisundis. Selle ministeeriumi ülejäänud kuue ameti peadirektori käekäik sõltus paljugi sellest, kui suures soosingus olid nad Pihli juures.
Eriolukord lõppes siis, kui tuli Savisaar ja kõigi peadirektoritega hakati suhtlema kui võrdsetega. Pihl avastas järsku, et rahavool Kaposse hakkab vähenema. Mart Laari valitsuse aegu sai ta raha nii palju, kui küsida jaksas. Osa ametliku eelarvega, osa raha püüti peita eelarve teiste kuluartiklite varju. Umbes nii, nagu NSV Liidus sõjalise eelarvega tehti. Ohvitseride koolitamise kulud läksid hariduskulude lahtrisse, uute relvade väljatöötamise kulud teaduse lahtrisse ja nii edasi. NSV Liit oli sõjaliste kulutuste järgi kõige rahuarmastavam riik maailmas ja Jüri Pihli juhitud ametkond kõige tagasihoidlikum ametkond üldse.
Kord rääkis Pihl ise raha varjamise kohta ühe hea anekdoodi. Nii hea, et ta vaevalt ise sai seda anekdoodina võtta - nii elutruu oli see. Nimelt lubas Laar talle järjekordsel küsimisel mitukümmend miljonit krooni raha, oskas selle eelarvesse aga nii ära peita, et isegi kaitsepolitsei parimad spetsialistid ei suuda enam üles leida. Punahabe Laarist endast rääkimata.
Muidugi võib öelda, et kaitsepolitsei töötulemused olid paremad kui teistel siseministeeriumi allüksustel. Mäletan, kuidas me ükskord Edgariga selle üle vaidlesime. Mina toetasin raha andmist sinna, kust see tagasi tuleb või kust tuleb vähemalt tulemusi. Aga Savisaar oli resoluutne: kui Kapo sai neli korda rohkem raha ühe politseiniku kohta, siis pidigi tulemus parem olema. Pealegi sai Pihl valida, mida ta võtab uurida, mida jätab tavalisele politseile.
Raha vähenemine Kapo eelarves tähendas seda, et kaitsepolitsei sai endale lubada palju vähem kui varem. Enam ei olnud võimalik osta uusi võimsaid kaatreid ega luksusautosid, soetamata jäid planeeritud salakorterid, isegi välismaasõitudeks hakkas raha nappima. Langemine eelisseisundist tavaliste hulka ei meeldinud Kapole sugugi. On üsna iseloomulik, et kui valitsus möödunud sügisel langes, tehti kohe parandus riigieelarvesse - Kapole eraldati järgmiseks eelarveaastaks täiendavalt 10 miljonit krooni. Ma olen mõelnud, et need kümme miljonit on siis Savisaare hind.
Mina pean teda kallimaks.
Moonisõjasuvest sai peagi sügis ja sügist ei ole ma kunagi armastanud. Võib-olla on põhjus selles, et seal, kust ma pärit olen, oli sügis alati kõige pikem ja igavam aastaaeg. Teha ei olnud siis midagi. Ei õues ega toas - üks oli selleks liiga pime ja porine, teine jälle vaikne ja armetu. Nii ma siis igavlesin ja kirusin sügist.
Viimasel sügisel polnud aga ju häda midagi - võiks ehk isegi mustersügiseks võtta. Selliseks, mida annab mäletada veel kümne järgmisegi sügise taha. Päike ei hoidnud sugugi sooja kokku. Mäletan, kui käisin oktoobris Rosinat vaatamas, oli mu lemmikpihlakas veel täies leheilus. Ei tea isegi, miks ma sellele tookord tähelepanu pöörasin. Aga näe - ära nägin.
Nüüd tagantjärele imestan veel selle üle, et mul jätkus silmi siis pihlapuu jaoks. Aga küllap oli see vist lihtsalt harjumusest - sellest puust lasen kodus käies alati pilgu üle.
Ometigi ei jää see sügis mulle - ja tõenäoliselt mitte ainult mulle, vaid ka väga paljudele teistele - meelde mitte pihlapuu puna, vaid selle puna pärast, mis pidanuks katma kümnete eesti tipp-poliitikute nägusid. Aga mida kuskilt välja ei paistnud.
Seda, et õhus on midagi moonisõjast märksa tõsisemat, hakkasin tajuma õige varsti pärast vaherahu väljakuulutamist selles sõjas. Mitmed märgid näitasid, et tekkinud olukorraga ei ole rahul väga paljud. Ennekõike muidugi reformistid - liiga palju oli selleks raha kulutatud, et lasta neil Riigikogus tühja töö tegijatena istuda. Siim Kallas tuli peksta ju valitsusse!
Nagu ajakirjandus sahistas, kohtusidki septembri algul omavahel Tiit Vähi ja Siim Kallas. Millest nad omavahel rääkisid, teavad vaid nemad ise ja vanajumal taevas. Kõiketeadjad ajakirjanikud seekord targu vaikisid. Arvata siiski võib, et Siim Kallase võluvast abikaasast sel kohtumisel ei kõneldud.
Selleks ajaks oli siseministeeriumist lahkunud juba ka Urmas Sõõrumaa. Ta ütles küll, et tema töö on nüüd tehtud, patrullteenistus Tallinnas käivitatud, aga mina kahtlustan muud. Ta teadis ette meile plaanitavast kallaletungist.
Rahul polnud ka mitmed keskerakondlased. Ennekõike need, kes Keskerakonna valitsusse jõudes lootsid kiiret platsipuhastust. Umbes samasugust, nagu tegid isamaalased võimule tulles. Seekord pidi plats puhtaks saama isamaalastest - asemele pidid tulema kesk- ja koonderakondlased.
Et midagi sellist ei järgnenud, hakati Savisaart süüdistama, nii avalikult kui ka salaja heietati mõtteid erakonnale uue esimehe valimisest. Majandusminister Liina Tõnisson rääkis, kuis ühel päeval kutsusid Hardo Aasmäe ja Arvo Junti ta restorani ja tegid seal justnagu muuseas ettepaneku Savisaare asemel erakonna etteotsa keegi teine valida. Kui majandusminister erilist innukust üles ei näidanud, hakkas meestel nii kiire, et unustasid isegi oma arve tasuda."
Vilja Laanaru: "Mis parata - poliitika on poliitika ja inimesed, kes selles mängus on panuse teinud, loodavad kindlasti midagi tagasi teenida. Panused on enamasti väga kõrged, sest mängus on head palgad, ametiautod, suured kabinetid ja kenad sekretärid.
Kui rääkida Keskerakonnast ja tema liidritest selles ajas, siis ei saa kuidagi mööda minna ühest Keskerakonna asutajaliikmest ja hilisemastki "tuntud tegijast" Arvo Juntist. Võibolla annab "juntimise" lahtiarutamine vastuse ka küsimusele, miks on Keskerakonnast nii palju inimesi lahkunud.
Enamik natukenegi poliitikaga seotud inimesi mäletab, et Savisaare minekuga valitsusse vabanes Riigikogu aseesimehe ametikoht ning Savisaar tegi ettepaneku esitada Keskerakonnast sellele ametikohale Arvo Junti. See tekitas erakonnas suurt hämmingut, sest termin "juntima" oli üle Eesti tuntuks saanud ja Arvo Juntit ei peetud tugevaks poliitikuks ega tugevaks juristiks. Ainult juntijana oli ta tugev - ta oskas Riigikogus vajaduse korral tundide kaupa eimillestki rääkida ja inimesi tüüdata. Nii sai opositsioon natukenegi venitada meile sobimatute seaduste vastuvõtmist. Aga loomulikult jäi ainult oskusest juntida spiikrihaamri vibutamiseks väheks.
Ilmselt Savisaar tundis, et ta on Arvo Juntile natuke võlgu ja püüdis seda nüüd tasuda. Nähtavasti ületas sellel korral inimene Savisaares poliitikut. Kui tihti seda juhtub, ei julge öelda. Kuigi ka Savisaar teadis hästi, et Junti esitamine just kõige õigem pole.
Nimelt oli Junti meie arvates asespiikri haamri jaoks natuke terav ja paindumatu. Seda näitas just Riigikogu eelmine, 1992. aasta koosseis, kus Junti oli Keskfraktsiooni esimees. Siis tekkiski Juntil kurikuulus vastasseis Ignar Fjukiga, mille tagajärjel fraktsioon lõhenes ja sealt lahkus viis liiget.
Loomulikult esitas ajakirjandus seda kui Savisaare-Fjuki vastasseisu, aga tegelikult põhjustas lõhenemise ikkagi fraktsiooni esimees Junti. Tema oleks pidanud oskama ühtsust hoida. Karjuse esmane kohus on oma karja kooshoidmine, üksmeele säilitamine. Fraktsioon hääletas siis Junti üksmeelselt maha, etteotsa sai Rein Veidemann. Minu teada olid mahavalimise algatajad ennekõike Keskerakonna muidu nii tasakaalukad daamid eesotsas Andra Veidemanniga. See oli omamoodi fraktsioonisisene konflikt meeste ja naiste vahel. Savisaar on avameelsushetkedel korduvalt tunnistanud, et ta tunneb end Junti tagandamises natuke süüdi olevat - ta ei suutnud teda oma autoriteediga piisavalt naiste eest kaitsta.
Junti muutus pärast mahahääletamist vägagi. Ta ei käinud enam fraktsiooni koosolekutel, ei võtnud tööst enam osa ja sjas peamiselt oma advokaadiasju. Savisaar oli väga huvitatud, et tuua Junti siseopositsioonist erakonna aktiivsesse ellu tagasi. Seepärast, peamiselt süütundest tema ees sooviski Savisaar, et Junti saaks asespiikri haamri.
Loomulikult nägi Savisaar asja natukene laiemalt. Ta soovis, et Junti võtaks asespiikrina ka need funktsioonid, mis olid Savisaarel asespiikrina. Aseesimehe ruumikas kabinet, mitu sekretär-nõunikku ja ametiauto andsid head võimalused ka erakonna asju sujuvalt ajada. Pealegi ei anna näiteks asespiikri töökoormust ja vastutust võrreldagi ministri, eriti mõne juhtiva ministri vastutuse ja koormusega.
Paraku pidi Savisaar pettuma juba esimese kuu järel. Junti keeldus igasugustest täiendavatest ülesannetest erakonna heaks, hakkas kisama totalitarismist ja paljust muustki. Pole sugugi välistatud, et just tema lasi ajakirjandusse need mõttekõlksud, et Savisaar veab nüüd korraga kahte ränka koormat - erakonna ainuliidri ja siseministri oma.
Savisaar vedas eelmise aasta kevadel-suvel tõesti vägevalt. Rohkem kui ta iganes ise oleks tahtnud. Aga parata polnud ka midagi - see, kes oma palga, ameti ja ametisoodustuse pooleks oleks võinud vedada, keeldus kategooriliselt.
Veelgi enam. Kui meie, kes me varem istusime Toompea lossi valitsuse tiiva teise korruse lõpus asespiikri avaras eestoas helendavate arvutite taga - ma pean põhiliselt silmas iseennast ja Savisaare teist nõunikku, Kaija Jäppineni - julgesime veel kogemata sinna tuppa sattuda, siis kuuldus kohe tagumisest toast suure tammise kirjutuslaua tagant pisikese mehe kile hüüd: näe, Savisaare nuhid on jälle kohal!
Nüüd olid seal toas põhiliselt Andra Veidemann ja Hardo Aasmäe. Kuidas erakonna asju aeti, sellest pajatas meile õige varsti Liina Tõnisson nii, et ma seda Mõõkkala restorani kohtumist enam sugugi meenutada ei taha. Ega taha ka meestele meenutada, et nad on siiani unustanud proua Tõnissonile restorani arve eest tasuda.
Minu teada polnud Koonderakonnaski pinged väiksemad. Nendel tekkis tüli põhiliselt ministriportfellide pärast. Kuigi Vähil oli neid kaks korda rohkem jagada kui Savisaarel.
Reformierakond esitas Koonderakonnale omal ajal tingimuse, et valitsuses ei tohi olla Jaak Allikut ja Endel Lippmaad. Esimest seetõttu, et ta oli olnud kompartei üks juhtkujusid ja teist kui ettearvamatu käitumisega ja asju mitte päris adekvaatselt mõistvat inimest.
Keskerakond niisuguseid tingimusi ei seadnud. Alliku puhul minu meelest täiesti põhjendatult. Valitsuses Savisaar ja Allik tihtilugu toetasid teineteist, panid teineteisele niiöelda õla alla, mitte jala taha, nagu ajakirjanduses on püütud väita. Ka pärast seda, kui Savisaar valitsusest minema kihutati, oli Allik üks väheseid ministreid, kes temaga läbikäimist jätkas.
Lippmaa suhtes oleks Vähi võinud tõepoolest Kallase sõnadega arvestada. Valitsuses oli ta täiesti destruktiivseks element. Algul tegeles ta põhjalikult moonisõjaga, siis Silmeti erastamisega ja lõpuks lindiskandaaliga. Igalt poolt avastas ta vandenõusid ja tõi alati välja kohutava hulga pabereid oma sõnade tõestuseks. Neid oli küll väga efektne telekaamera ees liputada - mõned poliitikud ongi ta ristinud liputajaks -, aga see liputamine ei viinud mitte kunagi mitte kuskile.
Otseseid töökohustusi suutis ta täita niivõrd, et muretses ruumid Euroopa Büroole ja võttis tööle isegi kaks inimest, aga mingit tööd see büroo ja veel vähem need kaks inimest ei teinud. Tollane välisminister Riivo Sinijärv on öelnud, et temal kulus pool tööaega Lippmaa neutraliseerimiseks, ja ma arvan, et ma palju ei eksi, kui ütlen, et Lippmaal kulus kogu tööaeg Savisaare neutraliseerimiseks. Sellepärast ta Euroopa liinil midagi tõhusat teha ei jõudnudki.
Lippmaa oli Vene küsimuste arutelul valmis alati pilli lõhki ajama. Kui parlamendis mõnd sellist küsimust arutati, siis käis ta närviliselt mööda saali ja võttis võitleva või tantsiva kuke asendi - saa sa nüüd täpselt aru, kumba kukke ta kujutas. Riigikogulased hüüdsid tema sellist tegumoodi kuketantsuks ja Vähi ei saanud kuketantsu vastu teistmoodi, kui kutsus tantsija lihtsalt selleks ajaks enda kabinetti, kui parlament mõnd rasket vene küsimust arutas - et veel "tähtsamat küsimust" arutada. Tegelikult tahtis peaminister, et Lippmaa ei segaks parlamendi tööd ega teeks koalitsioonile vastutööd koalitsioonis endas.
Loomulikult oli teisigi kõrgeid koonderakondlasi, kes polnud rahul Keskerakonna kohaga valitsuses. Nii mõnelgi Koonderakonna ministrikandidaadil tekkis ettekujutus, et kui poleks olnud Savisaart, oleks just tema ministriportfelli saanud. Rahul polnud Vahur Glaase, kes lootis saada justiitsministriks, rahul polnud ka Robert Lepikson, kelle ihalus majadusministri portfelli järgi oli juba ammu teada.
Rahandusministeeriumi kantslerilt Enn Pandilt võttis Tiit Vähi kogunisti allkirja, et see on nõus hakkama rahandusministriks. Pant pidas jälle mitu pidu, kus ta kõigile tutvustas ennast kui tulevast rahandusministrit, ja sõitis siis välismaale kosuma. Tema üllatus oli äraarvamata suur, kui ta naastes sai teada, et rahandusministriks oli nimetatud hoopis Mart Opmann.
Enne valimisi ütles Vähi Savisaarele, et tegelikult oli ta portfelle lubanud vaid kahele mehele. Heade valimistulemuste korral pidi Andrus Öövel saama siseministriks ja Eesti Maarahva Erakonna peasekretär Andres Varik põllumajandusministriks. Sellepärast käiski Öövel pärast valitsuse ametisse nimetamist ringi üsnagi vingus ninaga, sest olla kaitseminister - see kõlab küll uhkelt, aga nii pisikeses riigis nagu Eesti mängib siseminister palju tähtsamat viiulit."
Vilja Laanaru: "Vähi ei täitnud kumbagi lubadust - ei saanud siseministriks Andrus Öövel ega põllumajandusministriks Andres Varik. Kuigi just Varik oli olnud Maarahva erakonna mootor, kes Arnold Rüütlit osavalt söödana kasutades maarahva hulgas erakonnale tohutult hääli kogus. Koostööst võitsid mõlemad mehed, nii Rüütel kui ka Varik. Ainult et Varikule sai see koostöö lõpuks saatuslikuks.
Ametlikult panid koalitsioonikaaslased talle süüks soovi peatada mõningad erastamistehingud, eriti Silmeti erastamine. Talle heideti koguni ette, et ta polnud vastavat seaduseelnõud koalitsioonis kooskõlastanud. Niipalju aga, kui mina lähedalseisva isikuna tean, oli tal Silmeti erastamise peatamise katse põhjalikult läbi räägitud. Nõusoleku Riigikogus asja läbisurumiseks oli andnud Koonderakonna üks juhte Tõnu-Reid Kukk. Kuna erastamisseaduse muutmise katse sai ajakirjanduses väga halva vastuvõtu, siis leidiski Vähi paraja aja olevat Varik auti mängida.
Variku tegelik süü oli liigne lähedus ja seotus Arnold Rüütliga. Ei lugenud siin midagi see, et just Varik oli koonerakondlastele kastaneid tulest välja toonud ja valmisvõidu sepistanud. Nüüd pidi igaüks vaatama, kuidas ise hakkama saab ja Vähi tahtis vaadata ilma Varikuta. Vähile oli vaja põllumajandusministriks inimest, kes olnuks temast sõltuvam. Selle mehe ta ka leidis.
Mida lähemale jõudis sügis, seda enam närvilisemaks läksid mitte ainult meie koalitsioonipartnerid koonderakonnast, vaid ka meie oma erakonnakaaslased. Mitte ei tahetud mõista, et valimisi ei võitnud keskerakond, vaid koonderakond. Ennekõike tulid igasugused kaadrimuudatused - ka need, mida Savisaar tõesti plaanis läbi viia - kooskõlastada ikkagi Vähiga. Pealegi teadsid meie erakonna juhtkujud hästi, et kui me ühinesime Koonderakonnaga valitsuskoalitsiooniks, siis kirjutasid Savisaar ja Vähi peale ametliku koalitsioonileppe alla ka lisaprotokolli, mis jäi täiesti konfidentsiaalseks.
Olgu siin selle kohta öeldud siiski mõni sõna. Protokoll nägi ette mitmeid garantiisid Keskerakonnale ja riigi poliitilised arengusuunad juhuks, kui koalitsioon läheb laiali. Siis oli Keskerakonnal õigus nõuda koalitsioonipartnerilt pöördumist presidendi poole erakorraliste valimiste väljakuulutamiseks. Selle dokumendiga jaotati ka ministriportfellid, fikseeriti see, millise maakonna juhtimine pidi minema Koonderakonna ja milline Keskerakonna kätte. Kirjas olid ka muudatused diplomaatilise personali hulgas. Nii pidi Rein Veidemannist saama suursaadik Soomes ja Krista Kilvetist Eesti esindaja ÜROs.
Käes oli aga juba hilissuvi, kuid Rein Veidemann kükitas ikka veel kirjandusnõunikuna kultuuriministeeriumis ja Krista Kilvet, selle asemel, et New Yorgis Manhattanil uhkesti tuuritada, nühkis ikka Toompea munakive Tallinnas.
Eriti närviliseks oli läinud loomulikult Rein Veidemann, kelle kõik plaanid olid seotud tööleminekuga Soome. Veidemannide pere hakkas Savisaarelt kannatamatult nõudma suursaadiku kohta ja ega nad vist jäänudki uskuma, et see koht istub ainult Vähi taga kinni.
Sellepärast ei julge ma välistada, et see, mis hilissügisel juhtus ja miks Vähi koalitsioonist nii kergesti loobus, oli just too konfidentsiaalne leping, mida ta oli sunnitud täitma, aga mida ta kuidagi ei tahtnud täita. Kui Vähi mõtles ühe grusiinist suurmehe moodi, siis mõtles ta ehk sedamoodi - pole partnerit, pole ka lepingut. Järelikult pole vaja midagi enam täita. Kõige lihtsam oligi Savisaar esimesel võimalusel üle parda heita.
Sügis läks aga aina sügavamaks. Mäletan, et Rosina käis siis õige mitu korda minu juures Tallinnas. Paljud küsisid, et kas me temaga loomaaias ka käisime. Kõige tavalisemas zoopargis seal Rocca al Mares, mitte kuskil paksude lossimüüride vahel Toompeal. Pidin kõiki üllatama: loomaaias me ei käinud. Sest kui oleks käinud, oleks jälle väga üllatunud Rosina - tema ei saa aru, miks peavad loomad puurides elama. Tema on harjunud neid nägema vabaduses.
Kui Rosina oli läinud, hakkasin jälle rohkem tunnetama elu karmi pulssi. Kummaline, aga ma lausa tundsin, et riigipööre on õhus. Nimetagu seda demokraatlikus riigis demokraatlikul viisil toimuvat valitsusvahetust kuidas tahes, aga minu jaoks oli see ikkagi riigipööre. Nii ütlesin ka Rahvusraamatukogu direktorile Ivi Eenmaale, kui temaga ühel septembripäeval raamatukogus kokku juhtusin. Just oli olnud Kallase ja Vähi kohtumine ja järgnes veel üks seik, millele ma algul suurt tähelepanu ei pööranud.
Ma ei oska siiani täpselt seletada, mis mind niimoodi mõtlema sundis. Aga üsna hästi olid mul meeles Herman Simmi sõnad, mis ta enna oma lahkumist Savisaarele ütles. Need kõlasid üsnagi kummaliselt: küll need lähikondlased sind ükskord veel hävitavad.
Savisaar küll ei uskunud, aga jättis siiski meelde - ta on üsna ettevaatlik inimene. Aga midagi konkreetset ta ette ei võtnud. Aga ka Jüri Pihl oleks justkui samuti neid sõnu kuulnud. Ta arvas vist, et tema kui lähim lähikondlane kohe maha võetakse ja hakkas rabelema, otsides poliitilist toetust. Usun, et ta tegi valearvestuse. Aga võimalik on ka teine versioon - Pihlile söödeti Savisaare kohta ette valeinformatsiooni, nii nagu Vähilegi. Mäletan, kuis kord südasuvel ütles Vähi Savisaarele, et sa tahad Pihli maha võtta ja Kalle Klandorfi asemele panna. Savisaart see sõnum lausa shokeeris. Rohkem ehmatas teda see, kui tõsiselt võtab Vähi Vahur Glaaset ja teisi koonderakonna tegelasi, kes õõnestasid kahe erakonna usaldust. Kuigi koalitsioonileping oli sõlmitud, ei olnud osa koonderakondlasi kunagi leppinud sellega. Nende unistuseks oli sõlmida reformikatega uus lepe.
Loomulikult polnud Savisaarel erilisi illusioone Pihli ja kogu Kapo suhtes - ta teadis, mis meelt mehed need on. Kui Savisaar oli läbi käinud kogu kaitsepolitsei peamaja põhikabinetid ja teisedki Kapole kuuluvad hooned Tallinnas, siis naeris ta üsna lõbusalt. Aga see naer oli kuidagi närviline - seintel olla rippunud parempoolsete valimisplakatid, ka mõni isamaaline nägu oli nende vahele ära eksinud. Aga ei ühtegi plakatit Kesk- ega Koonderakonnast. Justkui polekski need valimistel osalenud. Ainult Savisaarest endast oli ka üks pilt - jälitusoskonna töötaja kabinetis lauaklaasi all, pisike ja poolprofiilis justkui oleks kaugelt salaja teleobjektiiviga pildistatud.
Savisaar oli kindel, et see pilt on tehtud temast salaja, jälgimise ajal. Ta ju teadis, kes Kapos töötasid. Ta teadis, et seal töötab Eesti Panga asepresidendi Enn Teimanni poeg, ta teadis, et seal töötavad mitmed Mart Laari koolivennad ja lähedased võitluskaaslased.
Savisaarele oli selge, et Isamaa on kahe aastase valitsemisaja jooksul koos Eesti Pangaga Kapo täis pannud inimesi, keda nad võisid usaldada ja kellele kindlad olla.
Siis see tuligi. See, mida mu juuksejuured ette ennustasid ja sisetunne ütles. Muidugi ei osanud ma seda kõike oodata niisugusel moel. Kõige kavalamal või salakavalamal moel - kuidas soovite.
Olime just koos Soome siseministriga teel Saaremaale, kui meid saatev politseijuht Ain Seppik, kellega ma ühes bussis sõitsin, järsku teatas, et kaitsepolitsei on korraldanud SIAs läbiotsimise ja leidnud sealt kurat teab mida. Seppik ütles veel mõrult, et kes käskis sellist madu nagu Pihl oma rinnal soojendada.
Ma küsisin talt naiivselt, et kas peaksin sellest Savisaarele teatama. Aga loomulikult, vastas Seppik veel mõrumalt.
Esimesel võimalusel ütlesin kuuldu edasi. Ma ei mäleta, et Edgar paanikasse oleks sattunud. Ta võttis mobiiltelefoni ja püüdis kaitsepolitsei ülema otsa. Küsis, mis isetegevus see käib. "Mis isetegevus?" imestas Jüri Pihl. Ja lausa vingus siis torusse: "Ega mina suuda oma poiste kõikide tegude eest vastust anda.""
Vilja Laanaru: "Ma olen üsna kindel, et just Pihl andis isiklikult korralduse SIA peakorter Tallinnas kõrvalises Välja tänavas läbi otsida. Võib-olla tahtis ta sedaviisi kätte maksta SIA-ga otseselt seotud Kalle Klandorfile kunagi Viru hotellis juhtunu eest. Või kartis ta hoopis Klandorfi kui võimalikku tulevast Kaitsepolitsei peadirektorit.
Välja tänav number 20 eramaja läbiotsimiseks orderit saada ei olnud Pihlil kuigi raske. Üks endine SIA töötaja jäi vahele relvaäriga ja tema juurest leiti turvafirma töötõend. Nendest asitõenditest ja Pihli märguandest eesti keelega pahuksis olevale kohtunikule piisas rohkem kui küll. Läbiotsimisorder anti kohe!
Kujutan pealtnägijate seletuste põhjal hästi ette, kuidas kümmekond täisrelvastuses meest piirab ümber eramaja ning kedagi hoiatamata sisse murrab. Olen jalutanud enne seal vaikses kõrvalises Välja tänavas ja käinud kõndimas ka pärast. Ei usukski, et Mustamäe teelt, Tallinna ühelt liiklusarterilt ära keerates võib sattuda otse vaikuse paradiisi. Kahel pool teed on vaid süütud eramajad, mis ei räägi nende ehitajate tänasest rikkusest, vaid kunagisest ettevõtjameelest. Puud majade ümber on nii suureks kasvanud, et vägisi vajuvad üksteise embusse. Või on see hoopis kägistus - suurem on jõhkralt haaranud pisema, üritab tollelt võtta kõik, valguse, maa ja vee, et ise kuidagi ellu jääda.
Kummaline, aga just sellised mõtted tikuvad Välja tänaval kõndides pähe. Kui ma ühel varasel kevadõhtul nägin, kuidas noorpaar seal teineteisel keset sõiduteed karvu kiskus, mõtlesin ma küll, et see imeliselt vaikne tänav on intsidentideks lausa loodud. Ei iitsatanud ükski sealne elanik, kui kakluses karvatuustid lendasid. Mis sest, et õblukesel noorikul olid varsti sussid taeva poole ja võitja istus kaksiratsi tema tütarlapselikul rinnal. Tegu polnud Lasnamäe pättidega, see oli noor eesti perekond, kes niimoodi asju klaaris.
Ma ei imesta, kui ükski elanik kulmugi ei kergitanud, kui maskeerimisriietuses mehed maja ümber piirasid ja lähemale hiilisid, kuni esimene neist ukselingile vajutas. Siis kostus signaal, esimene heli vaikuse tänaval. Maja välisukse messingkäepide on ühendatud signalisatsiooniga.
See kõik võis olla ka hoopis teistmoodi - kaamerad, mis SIA peakorterit igast küljest valvasid, fikseerisid maskeeritud mehed enne, kui nad esiust ülepea puudutada jõudsid.
Kuidas Välja tänavale sissemurdmine täpselt käis, pole ma saanud tänaseni täpselt teada. Ausalt öeldes kujutab SIA peakorter endast küll rohkem kindlust kui eramaja, isegi kolm laskeava on iidsele tsitadellile kohaselt ehitatud tänavapoolse paksu akendeta kiviseina sisse. Kaitsepolitseinikud murdsid majja sisse ja tormasid mööda raudvõrega ääristatud treppi üles. Seal valgusid nad vesihallide seintega tubadesse. Läbiotsimine kestis kaheksa tundi.
Kohe hakkasid levima kuulujutud sadadest leitud lintidest. Ainult ühte asja ei rääkinud keegi. Kes olid kaheksa tundi kestnud läbiotsimisel manukateks? Või polnud neid üldse?
Oma lugu meenutades mõtlen ma tihtipeale sellele, mis juhtus kindral Aleksander Einselniga. Kuigi otsest seost pole, on see mõnes mõttes siiski Savisaare juhtumine kordus. Nimelt oli ka Einselnist vaja mingil põhjusel vaja kiiresti lahti saada.
Einseln või Edgar? - ega seal erilist vahet pole, kui presidendi moodi mõelda. Kahjuks ei mõtle kõik nii nagu Eesti riigi president.
Einseln ise on seletanud oma minemakihutamist Vene luure käega. Mina ei oska selle kohta midagi öelda. Mul on hoopis omad mõtted.
Kõik olid ju harjunud, et kindral on presidendi lemmik. Sageli väljendasid nad avalikkuse ees vastastikust sümpaatiat ja käisid ka isiklikult tihedalt läbi.
Esimesi lahkhelisid nende vahel võis märgata möödunud aasta maikuus. See oli kas 29. või 30. mail, igal juhul päris mai lõpus, kui Edgar Savisaar koos väliseestlasest suurärimehe Harry Männiliga, kes oli tulnud tema sünnipäevale, läks külastama presidendi peret. Edgar jutustas pärast, kuidas nad pikalt-pikalt jalutasid roosiaias ja milline imeline aed see oli. Ainult vaevalt tal seal aega oli roose nuusutada. Selliseid hetki tahab Edgar ikka kasutada ka tööasjade ajamiseks.
Galantne härra Männil jalutas presidendiprouaga ja siseminister presidendiga. Kuna eespool sammuv paar oli roosidesse kadunud, sai Savisaar presidendiga poliitikat teha. Muu hulgas rääkis Savisaar riigi esimesele mehele sellest, millised raskused on Sisekaitse Operatiivrügemendi komplekteerimisega, kuhu Kaitsejõudude Peastaap ei anna piisavalt kutsealuseid. Loomulikult soovis Savisaar, et president aitaks tal mõjutada kindralit.
Aga siseminister ei osanud uneski näha, et sealsamas kevadiste roosiõite vahel tõstab president käe kaitseväe juhataja vastu. Tekkis küsimus, kuidas lahti saada kaitseväe juhatajast kindral Aleksander Einselnist. Nii Meri otse ütleski: Einselnist tuleb lahti saada. Aga president lootis seda teha nii, et ta enda käed sealjuures puhtaks jääksid. Veel enam - Meri plaan oli avalikkuse ees mängida, et ta kaitseb kindralit viimse hingetõmbeni ja kui ta lõpuks siis Einselni ametist vabastabki, siis ülimalt vastumeelselt, alludes avalikkuse survele.
Milleks selline näitemäng? Põhjus oli lihtne - Einselni toetas mõjukas väliseestlaste ringkond, samuti oli tal palju sidemeid läänemaailma militaarsete ringkondadega. Sellepärast oli presidendile vaja, et talle keegi midagi ette ei saaks heita, ei väliseestlased ega NATO.
Siit edasi olen ma mõelnud kahes suunas. Miks oli Meril vaja ülepea Einselnist lahti saada ja miks tahtis ta just Johannes Kerti asemele panna. Teisele küsimusele on tunduvalt lihtsam vastata. Nimelt on Kert iseseisvas Eesti riigis veel üks vähestest, kellel on säilinud ideaalid. Vähemalt nii kõrgel tasemel olevatest meestest oskab tema ainukesena ideaale hoida, mitte neid pilada või peenraha vastu vahetada. Üks hea omadus oli Kertil Meri arvates veel - Eesti kõrgetest ohvitseridest on Johannes Kert kõige parem käsutäitja.
Miks tahtis Meri Einselnist lahti saada? Siingi näen ma kahte põhjust. Esimesest on juba ajakirjanduses palju juttu olnud - nimelt kartis ja kardab Meri siiamaani, et Einselnist võib talle presidendivalimistel saada arvestatav rivaal. Einseln tõmbab hääli endale just nimelt sellest seltskonnast, kelle peale loodab Meri. Ma usun, et pika aja peale ette mõeldud rivaali minema pühkimise kombinatsioonist Meri erilisi plusspunkte siiski ei saavuta. Pigem vastupidi - Einseln on praegu veelgi tõsisem konkurent kui olnuks kaitsevägede juhatajana.
Teine põhjus Einselni vabastamiseks on tõenäoliselt Meri omaenda psühholoogilises "minas". Et Meri oli kaks aastat Savisaaare valitsuses välisminister, siis õppisin teda ja tema "mina" hästi tundma. Tema "mina" või "ego" alguses hoiab oma lähedasi, lausa jumaldab neid, siis aga üritab neist maksku mis maksab vabaneda. Olen juba meenutanud, et nii läks see Enn Liimetsa, Rein Müllersoni, Mart Nuti, Mihkel Muti ja paljude teistega. Alguses ei jõudnud välisminister Lennart Meri oma uut alluvat ära kiita, varsti tuli aga välja, et tegu on kas KGB nuhi või veel kellegi hullemaga.
Nii et Aleksander Einselni kui presidendi ühe lemmiku saatust võis juba ammu ette ennustada. Lemmikuna pidi temagi varsti hävitatud saama. Ainult kindral ei osanud seda ette näha, ta ei teadnud, et vana mehena vajab president juba pikemat aega pidevat vaheldust."
Vilja Laanaru: "Minu teada andis president Lennart Meri Kaitsepolitsei peadirektorile Jüri Pihlile ka käsu koguda koguda kindral Aleksander Einselni kohta andmeid - loomulikult seoses kaitsejõudude peastaabis töötanud Olev Saluste relvaäriga. Aga Pihlil, kes kunagi käskude täitmisega ei kiirusta, võisid seekord olla hoopis oma erahuvid asja eriti kiireks liigutamiseks.
Mäletan, et kui Savisaar sai siseministriks, puhkes Kohilas juba samal ööl järjekordne jäägrikriis. Selle mahasurumiseks ründasid jäägriüksust Jüri Pihli kaitsepolitsei ja Johannes Kerdi kaitseliidu üksused. Rünnakute vastu protestis ägedalt Einseln, kes ei olnud rahul, et kaitseliitlasi niisugusteks operatsioonideks kasutati.
Pihl käis pahura näoga ringi - miks Einseln küll temaga ei arvesta. Nii tekkis jäägritüli taustal väike vastasseis, kus ühel pool seisis Jüri Pihl ja teisel pool Aleksander Einseln. Pihl sai tuge tõenäoliselt siis, kui juuli algul rääkis Savisaar talle oma jalutuskäigust presidendi roosiaias. Loomulikult ei kõnelenud Savisaar lilleilust ja roosilõhnast, vaid sellest, mis on esimesel võimumehel plaanis sõjaka ja sõnaka kindraliga. Savisaar ei unustanud mainida sedagi, keda tahab Meri näha kaitsejõudude eesotsas, sest juba siis oli teada Johannes Kerdi lähedus Jüri Pihlile.
Üldiselt suhtus Pihl enamikusse tipp-poliitikuisse ja kõrgeisse riigiametnikesse küllaltki reserveeritult, võrdlemisi kriitiline oli ta ka siseministeeriumi töötajate ja kõrgete sõjaväelaste vastu. Loomulikult võis Pihli peas hakata urgitsema üks pisikene uss: aga miks mitte panna oma poiss kaitsejõudude etteotsa? Selle tugeva poisiga koos tugevneksid ka kapo positsioonid, Pihli enda positsioonidest rääkimata. On ju selge, et kui seni töötasid tihedas liidus prokuratuur ja kaitsepolitsei, siis koos kaitsejõududega tekiks juba kolmikliit.
Mäletan, et Pihl kutsus suvel ka Savisaart õhtuid veetma iseenda ja Johannes Kerdi seltsis. Mingil juhuslikul põhjusel ei saanud Savisaar minna. Kui oleks läinud, kes teab, kuhu oleks keeranud Eesti riik ja tema ajalugu.
Kaitseminister Andrus Öövel on üldlevinud seisukoha järgi Aleksander Einselni tagandamise loos olnud kaitseministeeriumi kantsleri Robert Lepiksoni lõa otsas. Lepiksonil olid või vähemalt võisid olla majanduslikud erahuvid, millel Einseln ausa mehena risti vastu seisis. Kuid ma siiski ei usu, et Lepiksoni mõju eriti suur oli. Pigem oli Öövelil Einselni minemakihutamiseks oma huvi. Kes on meie poliitikat pikemalt jälginud, võib neid õige lihtsasti aimata.
Tuletaksin arvajaile nende tegevuse lihtsustamiseks üht-teist meelde. Kui Öövel tegi esimesed avaldused Einselni vastu, siis Meri viskus avalikkuse ees kohe Einselni kaitsma. Midagi muud polnud ka oodata - oli ju teada, et president sellist mängu mängib. Ainult Öövel vist siiski ei teadnud - tema käis ringi nagu katkutud kana, kurtis võidu poliitikuile ja ajakirjanikele, et tema ei saa enam millestki aru. Ühest küljest on president isiklikult soovitanud Einselnile tuli peale tõmmata, siis aga viskub ise tule ette.
Einseln ei andnud alla, vaid avas kaitseministri pihta samasuguse turmtule. Avalikuks sai Öövli osa Tartu noorterahutuste puhul, tema kaadripoliitika ja palju muud. Selle asemel, et järgneks Riigikogu ja presidendi otsustav kogupauk Einselni hävitamiseks, leidis Öövel olevat end hoopis kodusõtta kistuna. Tal oli põhjust seda karta. Ja mitte ainult nõrga tagala, see tähendab segase mineviku pärast, vaid rohkem selle pärast, et ta oli Einselnile kord juba sellise sõja kaotanud. Kuigi öeldakse, et ajalugu ei kordu, ei või kunagi päris kindel olla... Too teine, Öövli kaotatud kodusõda seletab ka, miks oli Öövel isiklikult nii huvitatud Einselni errusaatmisest.
Mart Laari valitsuse ajal pidi Andrus Ööveli vabastama piirivalveameti peadirektori ametist siseministeeriumi kantsler Gero Kartau. Loomulikult andis sellekohase käsu siseminister Lagle Parek, aga ise ta oma käsi määrida ei tahtnud, sest Öövel oli rahva silmis populaarne mees. Tema populaarsus pärines Rahvarinde päevilt. Kui kurikuulsal 15. mail intrid Toompead ründasid, oli just Öövel see, kes Toompea lossis kaitset organiseeris.
Ma olin peaaegu kogu selle keerulise aja Toompeal -, et olla alati peaministri käsutuses, oli mul seal ühte tuppa elaminegi sisse seatud, - ja võin mälus taastada tundide, isegi minutite ja sekundite kaupa, mis sel kriitilisel päeval Toompeal juhtus. Nagu tavaliselt oli hommikupoolikul ülemnõukogu istung. Kuna intrid otsustasid Toompeal miitingu korraldada, siis istung lõpetati varem ära ja lossi jäid mõned üksikud eestlastest ülemnõukogu liikmed. Ajaloolise tõe huvides tuleb öelda, et kohal oli ülemnõukogu esimees Ülo Nugis - ja kõik vene saadikud. Loomulikult oli kohal ka valitsusjuht Edgar Savisaar oma kõige lähemate kaaslastega. Tal oli sel päeval kavas kohtumine kõrgkoolide rektoritega.
Et punalippudega vehkiv, purjus ja märatsev rahvahulk kujutas endast reaalset ohtu, siis lõpetas Savisaar selle kohtumise tunduvalt varem ja auväärsed rektorid juhatati peaministri residentsist kiirkorras kõrvalukse kaudu välja. Nagu oleksid nad almust paluma tulnud sandid, mitte haridustemplite juhid. Lossi peauks oli juba suletud, selle avamine ja väljumine tähendanuks ohtu nende elule ja tervisele.
Me teadsime lossis, et kui intrid otsustavad rünnata, ei kaitse meid peaaegu keegi. Need miilitsamehed, keda me olime siseministeeriumist oma kaitseks saanud... Oli ju teada, kelle poole nad hoiavad, kui asi palavaks läheb.
Mu kõige kurjemad kahtlused said õige pea kinnitust. Lossiõue murdmisel ei kohanud intrid peale suure veoauto mingit reaalset vastupanu. Auto äraveeretamiseks kulus sel massil hetk. Vaevalt oleks neid enam pidanud ka lossi nikerdatud puituksed ja Andrus Ööveli organiseeritud pisike grupp, kes koosnes tõesti ustavatest ja loomulikult ka õppinud meestest. Aga selles olen ma siiski veendunud, et meid, kes me sinna Savisaare ümber olime jäänud, oleksid need vaprad mehed vähemalt terve nahaga sellest supist välja aidanud.
Meil oli välja töötatud oma "lahinguplaan". Kavatsesime taganeda Pika Hermanni torni. Kõveratel ja lagunenud kitsastel tornitreppidel kavatseski Andrus Öövel oma jõududega meid kaitsta. Ma usun, et Öövel oleks sellega hiilgavalt hakkama saanud - trepid on seal nii kitsad, et all võisid olla ühinenud kasvõi kogu maailma proletaarlased, üles said nad ronida ikkagi ainult ükshaaval.
Kaalusime juba tõsiselt, kas varjuda torni - lossi välisuksed olid juba lahti murtud või hakati neid murdma, selles suures segaduses ma ei saanudki sellest täpselt aru. Aga me ei jõudnud kavatsust teoks teha, hoopis Edgar tegi oma ajaloolise raadioavalduse, kutsudes eesti rahvast Toompeale appi.
Ja rahvas tuli."
Vilja Laanaru: "Ma ei tea siiamaani täpselt, kes ja kuidas võttis vastu otsuse kutsuda eestlased raadio kaudu Toompeale appi. Igal juhul olid põhiotsustajad ülemnõukogu esimees Ülo Nugis ja valitsusjuht Edgar Savisaar. Kes oli rahva kutsumise poolt, kes vastu, millega põhjendati seisukohti - seda ma ei tea. Kindlalt tean seda, et Arnold Rüütlit otsustajate hulgas ei olnud. Jutud, nagu oleks Arnold Rüütel saabunud appi kiirabiautos arsti valgesse kitlisse maskeerituna, ei vasta tõele. Kuigi pidev side oli meil Kadrioruga tõesti, teatasime kogu aeg olukorrast. Varsti tuligi kiirabi, aga mitte Rüütel. Ei tulnud ta, et oma ennekuulmatut rahvajuhi mõju ka venelaste peal proovida. Tulid hoopis tavalised eestlased. Alguses üksikult, siis juba hulgakaupa. Varsti oli neid terve Toompea täis. Mäletan, kuidas Edgar kõige kriitilisemal hetkel lossi rõdule hüppas, seal koos teiste poliitikutega rahvast rahustas. Et ei tekiks käsikähmlust ja verevalamist.
Lõpuks siiski saabus oma mustas autos ja hästi istuvas ülikonnas Arnold Rüütel. Silus halle lokke, pühkis pintsakuvarrukalt olematu tolmukübeme. Tahtmatult võrdlesin teda sel hetkel kortsus ülikonnas ja väsinud Savisaarega. Kui hea nägi Rüütel välja, "eldes oma ajaloolisi sõnu: "Näe, päästsimegi Eesti riigi ära!"
Päästsime ära tõepoolest.
Ma ei osanud muud kui kibedalt muiata.
Mina imetlesin tollel päeval aga Andrus Ö"velit. Tema oli minu jaoks nagu vapruse võrdkuju. Ma mõistan, kuidas Ö"vel seda üle elas, kui isamaalased võimule saades ka temast kui piirivalveameti peadirektorist platsi puhtaks pühkisid.
Sellel ajal oli siseministeeriumi kantsleriks Gero Kartau, kes vastava korralduse andis. Ta oli lihtsalt asja täideviija, käsu sai ta siseminister Lagle Parekilt, kes ise selleks ajaks hoopiski Ameerikasse õppima sõitis. Nii tahtis ta hoida oma kahanevat populaarsust - tema käed olid Ö"veli minemakihutamisest puhtad.
Siis, kui 1995. aastal moodustati Savisaare-Vähi valitsus, olid Ö"veli sõnad Kartaule väga selged. Ega neid keegi protokollinud ole, aga umbes nii nad kõlasid: "Kahju, et ma siseministriks ei saanud, oleksin sinuga ise vanad arved ära klaarinud."
Mulle tuli see suure üllatusena, ei osanud sugugi arvata, et nii vapper mees võib nii kättemaksuhimuline olla.
Kui nüüd end veel tagasi 1993. aastasse mõelda, siis meenub, et Kartau kõrval oli üks teinegi mees, kes Ö"veli vastu välja astus. See oli just Ameerikast tulnud Aleksander Einseln. Loomulikult olid ERSP-lased tuupinud ta otsast lõpuni täis oma tõdesid. Need tõed kõlasid üheselt: Ö"vel on eriti ohtlik. Einseln, kes oli selleks ajaks Eesti eluga juba piisavalt kursis, teadis, et Eestis teist reaalset kaitsejõudu peale piirikaitse pole. Kuna ta oli tulnud kaitsejõudude juhatajaks, tekkis tal väljakannatamatu soov saada ka piirikaitse väeosad täielikult oma kontrolli alla ja liita nad kaitsejõudude koosseisu. Lihtsaim tee selleks oli Ö"velist vabaneda. Nii kattusid tema soovid valitsevate isamaalaste-eerspeelaste soovidega ja Ö"vel saigi peatselt hundipassi.
Kas Ö"vel pidi võimule saades Einselnile kohe sama mõõdupuuga tagasi mõõtma, on juba iseküsimus. Ehk oleks pidanud ta oma kättemaksukirge siiski natukene talitsema.
Usun end tavaliselt ikka valitsevat olukorda. Aga nädal, millega lõppes m""dunud aasta septembrikuu ja algas oktoober, oli vist esimene mu elus, kus ma ei teadnud, mis võib tuua homne päev. Ma ei taha seda meenutadagi - ajakirjanduses on niigi kõik täielikult läbi nätsutatud. Justkui oleks olnud mul ja Edgaril pidevalt kari nuhke kannul. Mõtlen mõnuga hoopis sellest, mida need nuhkijad teada ei saanud ja mis on praeguseks jäänud täielikult ajaloo annaalidesse üles tähendamata.
Nimelt kohtus Savisaar nädalavahetusel presidendi suvekodus Paslepas Lennart Meriga. Loomulikult räägiti seal muude teemade kõrval ka lindiskandaalist. Mõlema mehe vahel valitses täielik üksteisemõistmine, mingeid lahkhelisid ma ei täheldanud. Ei paistnud siis kusagilt, et tekkinud on mingi demokraatia kriis. Kuigi president teadis neist lintidest täpselt sama palju kui Savisaargi.
Esmaspäeva hommikul lendasime Helsingisse, sealt edasi Londonisse. Et Edgaril seisis kolmapäeval ees planeeritud kohtumine Peterburi linnapea Anatoli Sobtshakiga, siis tahtis ta täpsustada mõningaid seisukohti Londonis inglise keelt õppiva peaministriga. Sellest on ajakirjanduses nii palju räägitud, et ega midagi lisada olegi. Loomulikult oli kõne all ka läbiotsimine SIA-s. Mis nad omavahel täpselt kõnelesid, ma ei tea, aga kui me kolmekesi koos uduse Albioni pealinnas lõunalauda istusime, olid nad mõlemad üsna rahulolevad, ütleksin isegi, et lausa sõbralikud. Paistis, et nad mõistsid teineteist täielikult.
Teisipäeval, 3. oktoobril Londonist tagasi, täiesti valmis kihutama juba järgmisel päeval Peterburisse kohtuma Sobtshakiga.
Mina ei viibinud ka selle tähtsa neljasilmakohtumise juures, küll olin aga kohal järgmisel päeval, kui terve sealse siseministeeriumi juhtkond kohtus Savisaarega. Kõne all oli peamiselt üks teema: relvakaubandus Eestis ja relvade müük läbi Eesti Venemaale. Vene kõrged miilitsaülemad olid väga okkalised - nagu suudaks väike Eesti tõepoolest kogu suure Venemaa relvadega üle ujutada. Nii Savisaar neile ütleski: saage aru, seltsimehed, relvaäri on meil tõesti väljunud kontrolli alt, aga see ei tähenda, et kõik relvad veel Venemaale läheks.
Ei olnud just eriti usutav jutt, aga mida usutavat sa ikka räägid, kui relvi müüvad Eesti kaitsejõudude peastaabi kõrgemad ohvitserid otse kaitsevägede juhataja nina all. Mingist lindiskandaalist venelased kas ei olnud kuulnud või ei huvitanud see neid.
Neljapäeval, 5. oktoobril Neevalinnast naastes ootas meid ees täielik üllatus. Kapo tegevust kontrolliva Riigikogu komisjoni liige Vahur Glaase teatas Eesti Päevalehes, et SIA-st leitud lintidel on salvestatud poliitikute omavahelised kõnelused. See oli esimene kord, kus pressis ametlikult teatati, mida on SIA-st leitud.
Järgmisel päeval, reedel, 6. oktoobril tuleb aga veel kõvem pauk - president tegi avalduse demokraatlikku riiki tabanud kriisi kohta ja kutsus ühiskonda üles enesepuhastusele.
Vahel, kui sellest poliitikast, nendest pealtkuulamistest, nuhkimistest, reetmistest ja muudest alatustest täielik "siiber" ees on, mõtlen ma end tagasi lapsepõlvekoju. Kus on mu pihlapuu ja kus on paljud lapsepõlvesõbrad ja tuttavad. Olin ju lapsena ema lemmik. Kuigi ema hoidis loomulikult ka minu õde ja venda väga, olin ma siiski vist natuke rohkem armastatud. Alguses ehk sellepärast, et olin õrn ja eriliselt hea südamega laps.
Nüüdki ema meenutab vahel - ta võrdleb mind tihtipeale Rosinaga - , kuidas ma ikka ja alati talle sülle tahtsin pugeda. Pärast nurrusin niisama: kui ma sülle enam ei mahu, siis võta vähemalt mu peagi hoida, ja tõmbasin end ta jalgade juurde kerra. Nii väga vajasin ma hellust. Nagu Rosina nüüd. Ainult et ema jutu järgi on Rosina palju kangem kui mina olin - kui midagi pähe võtab, siis seda ka teeb.
Ma ei kahtlegi, kellelt ta selle iseloomujoone on pärinud. Tundugu see tulevik nii tume kui tahes, mõnele asjale mõtlen ma ikka mõnuga muiates: ehk tõuseb pisikesse Eesti poliitikataevasse üsna varsti veel üks täht ja põleb seal säravamalt kui enamik teisi. Savisaare kangus ja kiire taip, Laanaru graatsia ja t""kus - see ehk polegi nii paha algus ühele tulevikuinimesele...
Aga praegu meenutab Rosina siiski vist rohkem mind kui kedagi teist. Isegi oma pikad sammud on ta pärinud minult. Ema ütleb alati, et Rosina kõnnib täpselt nii nagu mina aastate eest - laseb pika ja kiire sammuga ees, katsu vaid järele jõuda. Filme armastab ta järele laulda nagu minagi lapsepõlves. Ainult et mina käisin rändkinos, mis meie külla iga paari nädala tagant eksis, tema vaatab telekast kõik mariacelested ära. Ema on kõik mu kiituskirjad, mis ma klassist klassi käies sain, alles hoidnud ja ütleb nüüd, et vaatame, kas Rosina toob neid veel rohkem."
Vilja Laanaru: "Muidugi mõtlen ma vahel ka sellele, kuidas mõjub Rosinale ning minu emale ja isale see, et ma suures poliitikas kaasa üritan lüüa. Oleme sellest emaga õige mitu korda rääkinud. Alguses ei meeldinud see talle sugugi. Kuigi ta just otse välja ei öelnud, näitas ta sünge nägu, et talle on vastukarva igasugused rahvarinded, imeprogrammid ja kõnekoosolekud - kõik see, millega ma kunagi tegevust alustasin ja mis mulle tähtis oli. Õieti polnudki talle vastumeelt ei laulev revolutsioon ega selle korraldamine, vaid eelkõige mõte, et tema tütar sellega tegeleb. Tema hea tütar ei peaks end siduma nii ohtliku asjaga.
Aga pikapeale ema harjus - mis tal muud üle jäi. Harjus sellega, et läksin tööle ENSV Plaanikomiteesse ja seejärel koguni Toompeale peaministri nõunikuks. Ega küla suud lukus hoia - peagi hakkasid liikuma jutud peaministri ja tema nõuniku, see tähendab Edgari ja minu suhetest. Ainult jumal ise teab, kuidas ema selle vastu võttis.
Kui me hakkasime Edgariga koos minu vanematekodus käima, ei võõrastanud ema teda küll sugugi. Ega Edgar seal muidugi ka heina ja muid maatöid tegemas käinud - lipsasime teinekord kuskilt sõidult tulles korraks läbi, ütlesime "tere" ja "head-aega" ning olime jällegi läinud. Vahel oli meil ka mõni kambamees kaasas, tihtipeale näiteks Hardo Aasmäe. Igal juhul hakkasid emalegi varsti sümpatiseerima keskerakondlased - Siiri Oviir, Liina Tõnisson. Muidugi tõusis ema tähtsus külas. Inimesed tulid temalt ikka küsima, mis siis Tallinnas juhtunud on, keda toetada või kelle vastu olla.
Ja Rosina!
Rosina on kasvanud talle nii külge, et ema ei taha enam kuuldagi, et Rosina veel minuga koos elama hakkaks. Ainult üks asi teeb emale muret - tervis. Aastad ja raske kolhoositöö on nõudnud oma osa. Sellepärast käivad nad nüüd Rosinaga kevadel ja suvel palju metsas, korjavad igasuguseid taimi. Eriti armastab Rosina kevadeti süüa võilillevarsi - see on ju selge tervis.
Ühte asja on ema Rosinale veel õpetanud nii nagu minulegi - ausust. Mis ma olin ometi küll teinud - ja veel koos oma elukaaslasega, inimesega, kes tassis mu kunagi kättpidi inimkonna tervise globaalprobleemide juurde, kellega me koos tegime laulvat revolutsiooni ja Balti ketti. Minu tegu oli veel hullem kui tema tegu - ma üritasin seda varjata. Kui hull meie tegu just oli, selle on kõige täpsemini sõnastanud president Lennart Meri. Tema on ju meil sõnameister, sellepärast hoian tema sellekohast sõnavõttu ikka alles, loen seda vahetevahel ja meenutan.
"Armsad kaasmaalased!
Täna kolm aastat tagasi andsin Eesti rahva ja Riigikogu ees "pühaliku tõotuse kaitsta vankumatuna Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja vabariigi kasuks".
See põhiseaduses sisalduv tõotus kohustab mind täna esinema järgmise poliitilise avaldusega:
Eesti kaitsepolitsei on konfiskeerinud ühe eraettevõtte magnetofonilinte. Neist on selgunud, et Eesti poliitikuid on pealt kuulatud ja jälitatud. See, armsad kaasmaalased, ei ole enam skandaal.
See on demokraatliku riigi kriis.
Peame endalt küsima: kas võim on rahva käes, kui pealtkuulamisriistad on teiste käes? Ja järeldama: kui see on nii, on Eesti Vabariik jõudnud ristteele - kas püsida või teistkordselt hävida.
Seepärast pean vajalikuks kinnitada teile, armsad kaasmaalased: me lahendame selle kriisi, kuid lahendamine sõltub kõigi põhiseaduslike institutsioonide koostööst ja meie koostöö avalikkusest. See ei ole ainult ühe ministeeriumi asi. See on kogu rahva asi, sest võim ja võimu kandja on rahvas.
Ma ei salga, et olen murelik. Aga olen veendunud, et meie ühine ajalookogemus ja vääramatu usk Eesti õigusriiki sisendab meile selle moraalse jõu, mida me vajame eelseisvaks enesepuhastamiseks. Enesepuhastus ei nõrgenda, vaid tugevdab riiki. Watergate päästis Ameerika Ühendriigid.
Pean ka täna rõhutama ajategurit. Euroopa, kuhu oleme alati kuulunud ja kuhu tahame kuuluda Euroopa Liidu liikmesriigina, tunnistab omaks ainult õigusriiki. Kui me oma enesepuhastamisega kõige kiiremini toime ei tule, järeldub sellest, et Eesti on sattunud teele, mis ei ole Eesti sõltumatuse tee. Euroopa Liidu uks avaneb ainult õigusriikidele. Riigikogu valimistel 1992 ja 1995 väljendub meie rahva ühine tahe püstipäi, mitte küürutades astuda Euroopa uksest sisse. See uks jääb meile avatuks, kui me põhiseadusele toetudes suudame ka kriisiolukorras jääda õigusriigiks ja puhastada ennast õigusriigile väärival kombel.
Olen kindel, et väljume sellest kriisist puhtalt ja veel kaalukama rahvusvahelise mainega, kui toetume Eesti Vabariigi rahva tahtele teostada oma võimu ja kontrollida oma võimu.
Luban teile, et seisan kogu presidendi autoriteedi ja põhiseaduse volitustega selle eest, et praeguse kriisiga seotu jõuab sõna-sõnalt avalikkuse ette nii, nagu see on demokraatlikus maailmas. Kurjus ei kannata päevavalgust!"
President Lennart Meri poliitiline avaldus 6. oktoobril 1995. aastal."
Vilja Laanaru: "Niisiis - mitte poliitiline skandaal, vaid demokraatliku riigi kriis. Ei enamat ega vähemat. Ja seda kõike oli teinud inimene, kes ise oli selle riigi kõige tulisemaid loojaid ja esimene valitsusjuht. Nüüd ähvardas tema pärast kogu demokraatia, kogu riik kokku kukkuda. Kes või mis oleks saanud veel päästa?
Järgmisel päeval pärast president Lennart Meri poliitilist avaldust Eesti Televisioonis, laupäeval, 7. oktoobril, saabub keeleõpingutelt Inglismaalt tagasi kodumaale peaminister Tiit Vähi. Ta teeb otse Tallinna lennujaamas Eesti Televisioonile esinedes nii segase avalduse, nagu ainult tema neid teha oskab - mitte keegi ei saa aru, mis ta täpselt mõtleb või öelda püüab.
Pühapäeval, 8. oktoobril, leiab Koonderakonna juhatus, et Edgar Savisaar peab ametist tagasi astuma. Reformierakonna esimees Siim Kallas on selleks päevaks kokku kutsunud ka opositsiooni juhid. Need leiavad üksmeelselt, et targem on jääda valitsusliidu omavahelises kähmluses kõrvaltvaatajaks.
Peagi lendab Tiit Vähi ära ärikohtumistele Taani. Nagu muuseas sõidavad temaga kaasa mitmed Maksumaksjate Ühingu liikmed, see tähendab, Reformierakonna toetajad.
Ma ei tea miks, aga see Tiit Vähi sõit Taani koos Maksumaksjate Ühingu ühe juhtiva tegelase Toomas Lumani ja mitme tema mõttekaaslasega tuletas mulle meelde üht Edgari ja minu enda reisi Taani. Tollel reisil ei olnud seda meie tavareiside rutiini. Ei olnud meie alatist ruttu: lennujaamast kiiresti hotelli, hotellist edasi nõupidamisele, nõupidamiselt kohe kohtumisele, sealt otse edasi ametlikule õhtusöögile. Lõpuks rampväsinuna hotelli tagasi, valmistuma järgmise päeva kohtumisteks - triikima riideid, korrastama pabereid, valmistama ette kõnesid. Kuni viimaks ränkraske uni sellest painajalikust "orav rattas" tundest sind hetkeks päästab.
Sedamoodi, pidamata hoo ja hoobi vahet, olen ma käinud läbi palju maid maailmas. Enam-vähem kogu Euroopa, USA, mitmed riigid Aasias.
Milleks? küsin ma niisuguste reiside ajal tihtipeale endalt tahtmatult. Kas maakera on siis ümmargune selleks, et lihtsalt ümber tema joosta? Kas mina, kes ma oskan üht, teist ja kolmandat, olen haritud, ettevõtlik ja nägus, ei suuda siis tõesti elada nii nagu elavad teised edukad inimesed: lähevad suvalisse reisibüroosse ja ostavad pileti just sinna maailma paika, mis neile hetkel kõige rohkem meeldib. Olgu selleks siis Keenia, Bahama saared või hoopis Türgi.
Kuigi ma olen sealgi käinud, pole mul kunagi olnud aega nautida valgete kaljude võlu, sealsete soojade allikate tervistavat ja noorendavat toimet. Savisaar on öelnud ikka, et temal on kiire, aga minul on aega küll - olen ju niigi noor.
Kuid siis tuli see sõit üheskoos Taani, Euroopa vanimate traditsioonidega kuningriiki. Mäletan seda reisi eriti just sellepärast, et see oli üks minu esimesi välisreise üleüldse. Meie sõit Taani oli üsna varsti pärast Eesti iseseisvumist ja veelgi erilisemaks tegi selle asjaolu, et me pidime kohtuma Taani kuningannaga. Ja mitte lihtsalt kohtuma mõnes suvalises saalis, vaid just nimelt ajaloos kuulsaks saanud Hamleti lossis.
Et meil polnud siis tõesti kuskile kiiret, jutustas Edgar mulle palju Taani ajaloost ja kultuurist, selle riigi omapärast. Ikka oskas ta rääkida seda, mida tavalistest ajalooraamatutest ei leia.
Sellepärast mulle tegelikult meeldibki Edgariga reisida, et ta teab kõikide maade ning eriti nende ajaloo kohta väga palju, aina räägib ja räägib. Ta võib vist lõputult ajaloost jutustada, kui tal loomulikult teisi mõtteid peas ei ole.
Minus elustusid sellel kohtumisel seal kauges Hamleti lossis ammu ajalooks - või hoopis kirjanduseks? - saanud isikud. Hamlet. Tema isa. Taani kuninganna. Kes, tõsi küll, seekord ei ilmunudki kohtumisele, tuli hoopis Taani prints. Aga loomulikult mitte Hamlet. Tuli hoopis...
Pean häbiga tunnistama, et tema nime ma ei mäletagi. Nii palju on kogunenud neid kohtumisi kõrgete aukandjatega. Aga seal, iidse lossi seinte vahel, kus lausa igast tornist ajalugu, see tähendab minu jaoks olematusest olevikku tulemise probleeme vastu õhkus, ei saanud minagi teisiti, kui pidin küsima iseendalt:
"Olla või mitte olla?"
Sedasama küsimust, mida küsis Hamlet. Sest ajaloos vaevas see küsimus tervet Taani kuningriiki.
Ma arvan, et praegu ei vaeva see küsimus ainult Edgarit ja mind, vaid tervet Eesti riiki.
Olla või mitte olla?"
Olla või mitte olla?
Jah, ka mina küsisin seal Taanimaal, seal Hamleti lossis endalt selle küsimuse:
Olla või mitte olla?
Vastata sain ma enda arvates vaid ühtmoodi. Mis sellest, et aeg, millal Hamlet selle küsimuse küsis, oli Taani riigi jaoks sama raske, kui oli ja on meie aeg Eesti riigi jaoks. Taani riigis oli siis "miski" mäda. Eesti riigis on rohkem kui "miski" mäda. Ja ikkagi tahan ma vastata erinevalt Hamletist.
Tahan öelda:
olla!
Tahan ikka olla ja jääda selle riigi üheks kodanikuks. Veel enam - tahan olla üks selle riigi tegijatest. Tegemine tähendab aga alati ka võimu. On see võim siis nii magus olnud, et tema nimel sedasi pingutada, paljust, väga paljust loobuda. Minu jaoks on võim tähendanud ennekõike ehk vastutamist. Aga vastutus - selle pärast olen vist vist piisavalt kannatanud. Kas või needsamad ümber maakera jooksmised; kasvõi needsamad intrite rünnakute päevad Toompea lossis. Ja ma ei tahagi rääkida oma argikohustuste täitmisest - kõik see on ju olnud suur vastutus.
Lihtsam olnuks vist mõelda Hamleti kombel - mitte olla. Ja elada vaikset elu kuskil maakolkas. Noh näiteks nii, nagu enamik mu klassiõdesid-vendasid seal Vaabinas või Antslas. Ja nemad on enamikus iseendaga rahul! Kes aga ikka veel rahul pole, see olen mina. Kummaline?
Ja ikkagi ma ütleksin risti vastupidi Hamletile - olla ja ainult olla!
Sest ma tahan vastutada lõpuni selle eest, mida me ükskord kõik koos tegema hakkasime. Aga paraku pole mina ei ainuke otsustaja ega ainuke vastutaja. Mäng käib ammu kõrgelt üle minu pea. Sõitsid ju Maksumaksjate Ühingu liikmed eeotsas Toomas Luumaniga just sinnasamasse Taanimaale, kus käisime meie Edgariga. Saatsid meie valitsusjuhti Tiit Vähit. Ainult ma ei tea, kas nad käisid ka seal Hamleti lossis, kus käisime meie ja kas nemadki mõtisklesid igaviku probleemide üle.
Aga see aeg, mil nemad ära olid, mõtisklesin mina siin Eestis nende asjade üle. Minu jaoks olid need päevad nagu üks pikk halb unenägu. Ma ei söönud, ma ei joonud, ma ei maganud. Mul oli täiesti ükskõik, kas minu järgi nuhitakse, kas mind jälitatakse. Ja kummaline, ma ei kartnudki siis nii väga, hirm tuli alles hiljem, kui mind kaitsepolitsei viis ülekuulamisele. Alguses ma ei saanud lihtsalt aru, mis selles riigis toimub. Selles riigis, mille me ise olime loonud. Venemaal, kust me naasime, kõneldi vaid Eestis toimuvatest suurtest relvaafääridest, ja seda kõike otse kõrgeima ülemjuhatuse nina all. President aga, kes on põhiseaduse § 78 lõige 16 järgi Eesti relvajõudude kõrgeim ülemjuhataja, ei tee sellest teadmagi. Tema, kes muidu oskab teha kuitahes mõjuvad avaldusi - teinekord isegi nii, et need avaldused ajavad kivid nutma -, ei teinud seekord poolt piuksugi. Ei öelnud kasvõi niipaljukest, et inimesed - selle niinimetatud lindiskandaali üle natukenegi sügavamalt mõtleksid.
Mõtleksid, kellele see oli kasulik!
Pigem läks kõik vastupidi!
President andis rahvusvahelise meki skandaalile, mille uurimine oli alles täiesti toores. Ja milles täit selgust pole õieti siiani veel keegi saanud. On ainult avalikud spekulatsioonid. Kõneldi pressis ju avalikult sadadest lintidest, arvukatest videosalvestustest, mis kaheksa pingelise läbiotsimistunni jooksul leiti.
Kus need kõik on?
MIna tean vaid viit linti ja üht videosalvestust, mingeid pealtkuulatud telefonikõnesid, millest ka oli pressis jutt, ei tea mina üldse. Kes nad tegi, millest nad räägivad, kus nad on? Sellest ei tea mina midagi - ei näidatud ega mängitud mulle neid ette ka kaitsepolitseis. Olen küsinud seda kõike ka Kalle Klandorfi ja Veiko Kulla käest - kust tulid SIA-sse need ajalehtedes äramärgitud sajad lindid, aga selget vastust pole ma seni veel saanud. Veel vähem sain aga tollal, kui see lindistamine avalikuks tuli, kui kõik oli nii värske ja valus. Siis tundsin vaid süüd Edgari ees. Olin mina ju temale neid kahte politseimanni kiitnud, seisnud alati nende eest, usaldanud täielikult neid. Nüüd aga selline pauk!
Minu maailm oli korraga kokku varisenud. Oli varisenud seesama maailm, mida me minu arvates kõik koos ehitasime. See kõik oli muutunud nüüd olematuks. Ja vähe veel sellest - olematuks oli muutunud minu maailm - ma pidin olema katastroofi ajal veel mõne teise kokkuvarisenud maailma alustala. Ja see polnud mulle mitte esimest korda alustalaks olemine. Sest Savisaarele polnud ka see just esimene võimuvahetus. Üritasin temaga olla just nii, nagu ma kunagi olin infarkti läbielanud meestega. Rääkisin, et ega siis nüüd elust veel kõik kadunud ole, küll tulevad uued ajad uute rõõmudega. Lugesin vahel ajalehest mõne rõõmsama kohagi ette, et kannatanu just päris depressiooni ei satuks. Küll kuluksid mulle nendel ränkrasketel hetkedel kiirabihaiglas saadud kogemused ära!
Aga ise olin ma mõne päeva pärast sellest tohutust füüsilisest ja vaimsest pingest nii kurnatud, ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et kandsin pinget kahe eest, et nägin kõiki asju teravdatult. Ma ei suutnud ei nutta ega naerda. Ja mind piinas järelejätmatult kaks asja - süütunne Edgari ja politseimannide eest ning pärast presidendi absurdne avaldus.
Siis ma otsustasingi - vastan absurdile veel suurema absurdiga. Võtan kogu lindistamise süü enda kanda. Ei saanud ju Eesti poliitilisel maastikul olla midagi rumalamat kui selline avaldus. Mäletan, kuidas me Edgariga selle mõtte pärast tülli läksime. Tema oli kategooriliselt sellise avalduse vastu. Ja kuigi ma tavaliselt olen järeleandlikum - vähemalt Edgarile - jäin seekord endale kindlaks. Ma tahtsin võtta kogu lindistamise enda peale. Kuigi kõik - Edgar, mina ja mu lähedased - väga hästi teadsid, et mitte keegi ei usu, et mina need lindid lindistasin. Ma tahtsin presidendi sõnakunsti absurdile vastata iseenda absurdiga.
Teisipäeval, 10. oktoobril kell neli päeval loeti raadiost mu avaldus ette. Ma ei tea, kas Meri tundis oma avaldust tehes hinge läbivat puhastustuld - nii nagu ta teisi tundma kutsus, aga minul sai küll kergem.
Kuidagi hea oli kohe olla.
Vilja Laanaru: "Teisipäeval, 10. oktoobril kell neli päeval loeti raadiost mu avaldus ette. Ma ei tea, kas president Lennart Meri tundis oma avaldust tehes hinge läbivat puhastustuld, nii nagu ta teisi tundma kutsus, aga minul sai küll pärast avaldust kuidagi kergem. Kohe hea oli olla. Endamisi lootsin ma salamisi veel üht -kui Tiit Vähi ja Lennart Meri siiski arvestavad Edgar Savisaarega, nagu nad justkui ühest suust lubanud on, siis see avaldus avardab tunduvalt nende mängumaad - kogu lindistamise süü aetaks lihtsalt minu kaela ja Savisaar võiks jätkata.
Aga mu salajased lootused osutusid asjatuiks - Eesti asi pandi paika Taanis. Võibolla sealsamas Hamleti lossis, mida külastasime meiegi -ma ju ei tea täpselt, kus peaminister koos Maksumaksjate Ühingu liikmetega käis. Ma ei tea ka, mismoodi seal Taani riigis Eesti peaministrit töödeldi, mismoodi esitasid maksumaksjad valitsusjuhile selle igivana küsimuse: Olla või mitte olla?
Seekord tuli vastuseks: Mitte olla. Õigemini, olema peavad juba teised. Sellise avalduse Taanist naasnud Tiit Vähi viivitamatult ka tegi. Ta tunnistas, et koalitsioonis on suured lahkhelid ja pidas Savisaare jätkamist siseministrina võimatuks. Soomes viibiv president rahuldas ka kohe peaministri palve.
Järgmisel päeval astus tagasi terve valitsus ja Edgar Savisaar teatas lahkumisest Keskerakonna esimehe kohalt.
Päev hiljem kutsus Savisaar kokku siseministeeriumi kõigi ametkondade peadirektorid. Tulid kõik, välja arvatud kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl. Savisaar tänas kõiki meeldiva koostöö eest, soovis tulevikuks kõike head - nii nagu see lahkumiskõnede puhul ikka käib. Minagi käitusin nagu lahkumisel kohane, pidades ennast väga vapralt üleval.
Aga kui ma läksin oma kabinetti ja sinna tuli piirivalveülem Tarmo Kõuts, kes võttis mu käe ja edaspidiseks kõike head soovis, puhkesin ma ohjeldamatult nutma.
Ma ei tea, mis mind sedaviisi järsku endast välja viis. Võib-olla esimesed head, südamest tulevad sõnad, mis ma üle mitme aja jälle kuulsin. Ma nutsin ja nutsin. Nutsin kõikide nende valude ja rõõmude, pettumiste ja võitude pärast. Nutsin nii, et ma olin sunnitud piirivalveameti peadirektori oma kabinetist - selleks hetkeks juba loomulikult oma endisest kabinetist - välja juhatama, ilma et oleksin teda kõigi nende heade soovide eest tänanudki.
Ma ei mäleta, et ma selle loo pärast rohkem nutnud oleksin. Isegi kaitsepolitseis ülekuulamisel mitte. Kuigi seal oli tõesti kole, hullem kui eales arvata oskasin. Kõik seinad olid üle võõbatud tumerohelise õlivärviga - just sellega, mida omal ajal poodides kõige enam liikus. Ei teinud neid pimedaid koridore helgemaks ka valged lubjatud laed.
Ülekuulamisruumgi nägi välja selline, nagu neid ainult veneaegsetest õudusfilmidest Gestapo kohta näha võis. Suure tühja ruumi keskel seisis tühi kirjutuslaud ja selle ümber oli mitu lombakat tooli - kõik erinevat sorti ja erinevast ajast.
Uurija oli toolide otsene vastand. Tema oli küll viimaste aastakümnete väljalase, hästi noor poiss. Ega tal väga viga olnudki, ainult et kandis niigi tumedas ruumis veel ekstra tumedaid prille. Kindlasti selleks, et ma talle silma ei saaks vaadata - muidu hakkan veel kuidagi mõjutama. Igal juhul minul ta näppe sahtli vahele lööma ei kippunud. Tegi isegi minu jaoks erandi - lubas mu advokaadil Üllar Talvistel ülekuulamise juures viibida. Kuigi kapos tavaliselt pole kombeks sedaviisi üle kuulata.
Ega uurija mu jutust eriti targemaks saanud. Ma ütlesin, et kogu lindiskandaal puudutab mulle üht väga lähedast inimest, minu lapse isa nimelt, seepärast keeldun ma tunnistuste andmisest. See on minu ja Eesti riigi kodanikupuutumatusega tagatud õigus. Ei lugenud midagi, et mind ähvardati viieaastase vabadusekaotusega uurimise juhtimise eest valedele jälgedele. Ausalt öeldes ma eriti ei kahtlegi, et vajaduse korral see ähvardus ka täide viiakse, kuigi ma tean, et ma pole midagi kurja teinud.
Ma olen üritanud ehitada Eesti riiki. Ja seda teavad ka mu lähedased, need, kes mulle kallid on. Mu ema näiteks. Tema ütles kohe, et tema pole seda lindistamist kunagi uskunud. Ta kannatas välja ka külameeste sõimu. Sealsamas, minu punetava pihlapuu all.
Ongi kogu minu lugu. Ma olen jälle seal, kus ma kunagi alustasin - maal, metsade keskel. Usun, et aegapidi saan ka hingerahu tagasi. Aga tõenäoliselt ei saa ma enam kunagi tagasi sellist naeratust, nagu oli mul siis, kui ma Rahvarinde päevil tollele Soome reporterile ütlesin: "Ma ei tea, kas see on ebatavaline elu, mida ma elan, see on lihtsalt minu elu. Ja teist elu pole mulle antud."
Nii naeratama ei õpi ma vist enam kunagi - selleks tuleb inimesi lihtsalt usaldada."
Lõpp
Autorilt: Selline on lugu, mille rääkis mulle Vilja Laanaru. Kas ka tõsi, selle üle ei taha olla mina tänasel päeval kohtumõistjaks. Eks aeg anna arutust.